07.11.2009

Ootamatult

Kojamehed ninaesist pühkida ei jõua,
tuhmistunud taevast valgub ebamäärast massi.
Aknaavad kinni mätsib, karvamütsi nõuab,
ootamatult, nagu ikka, päeva pöörab sassi.

Kojusõiduks aega varud, autorivi roomab,
lörtsiroopais vingerdad, ei vigursõitu valda.
Tundlik sidur turtsatab, kui oma turjal hoomab
kerge kinga asemel üht roomiksaapa talda.

Hoovi keerad, kergendatult sedapuhku hingad,
mõtled veel, et kuhu kadus sügismehe sosin.
Uksel jalad puhtaks trambid, mahapillat kinda
valge tali üles tõstab, mõneks kuuks sind kosib.

07.11.2009

05.11.2009

Tuli tuju

Tuli tuju tuuseldada, korda seada maja,
panipaika sokutada vanad järelkajad,
suurde musta kilekotti jultumusejuured,
idanema lillepotti silmapilgud suured.

Nõnda juba mitmeid tunde koristan ja kraamin,
hoiatava sisetunde igaks juhuks raamin.
Hoogsalt pühin prügi hulka kõik, mis silmis-jalus,
säästes ainsat kirjapulka – tema armu palus.

Tunded jätan puutumata, need on hellad-ergud,
jõuga pressin sodipatta võrgutamisvõrgud.
Kombed köidan vihkudesse päevaportsu viisi,
tehtust rõõm jääb pihkudesse, vilistan üht viisi.

Jalad viskan seina peale, kuulen, keegi klopib.
Mis seal ikka, avan heale omaenda sopid.

05.11.2009

02.11.2009

Et kevad koidaks

Meel ärevil, Sind ootasin tol õhtul,
toeks hingele sai kühmus kivisild.
Tuul tunda lubas lehekirkaid lõhnu
ning vette sulpsas mõni murekild,

kui kannaga uut auku uuristasin.
Nii minutitest peagi tiksus tund.
Jõe vahutavaid vooge uudistasin,
neist otsisin üht paljukordset und.

Ma teadsin, et Sa ükskord ikka tuled,
ei eksita Sind käänulised teed.
Kõik hirmuiilid pihkudesse suled
ja kaela sõlmid tänutundekee.

Tund teinegi sai mõtteid kaedes otsa,
soe kodu kutsus meid ja väike ait.
Aeg katkematult saagis eluoksa,
kui lahkusin. Ning ümbrus oli vait.
.

Karm tali matnud lumme vana maja,
puu raagus võral leevikeste paar.
Käib külm neil kannul. Tean, on toitu vaja
ja armastust, et kevad koidaks taas.

02.11.2009

26.10.2009

See tee pole käimiseks loodud

Sel teel, mida mööda mul minna
on lõputu tahe ja ihk,
sel teel tungib tundmatus ninna
ning ärevust pigistab pihk.

Kas söandan, kui päkkade alla
jääb tundmuste tuli ja tuhk,
kui pea kohal kahtlusi kallab
ja lämmatab luhtumisuht.

See tee pole käimiseks loodud,
seal sammusid mõõta ei või.
On silladki pehkima loodud,
sest kuristik ohvri kord sõi.

Tee neelab mu peatunud aja.
Suust susiseb suutmatusving:
Sind vajan, Sind vajan. Ja sajab
lund rohkem, kui mahutab hing.

26.10.2009

17.10.2009

Sind kutsun

Mõttes Sind keelitan kõndima sügisalleele.
Sulle ju meeldivad vahtrate lehised linad,
laotunud murule, äärised vajunud teele,
kukkunud kastaneid tonksavad saabaste ninad.

Kutsun Sind kuulama kodudest lahkuvaid linde,
rännakuparvedest püüda et ärevusnoote,
tiibade plaginad pea kohal, minekupinges.
Keegi ei jaga neil´ tagasitulekukvoote.

Vaikides seisame. Kõrgusse kiikavad nulud
endasse imavad iga me varjatud tunde.
Võpsiku taga on talu. Seal ketikoer ulub,
koonuga tühjusse joonistab vangistet tunge.

Vabadust ihkad ehk Sinagi, lausumaks sõnu,
milleta külmun ning kärbun kui kortsunud leht.
Lumede tulekut lunin, et mattuks see võlu,
kustuks, mis ainsana hinges veel ootel ja eht.

17.10.2009

02.10.2009

Nüüd siis tean

Nüüd tean, miks ei mõistnud ma
ööbikuid lehekuu ärevais öödes,
kes lakkamatult laulsid
kevadeid suvedeks.

Tean, miks uduse tühermaa tagant
ärganud hommikud,
mida uniste kätega püüdsin,
ei vaadanud kordagi sisse
mu avatud aknast.

Ja meretuulest sasitud
sihvakad männid,
mida ikka veel imetlemas käin,
ei painutanud oma latvu
minu lootuste poole.

Nüüd mõistan, miks
seda arutult pöörlevat maailma,
mis üha uut ja uut hoogu sai
mu tuksuva südame jõust,
ei olegi päriselt olemas.

On vaid tormijälgedest korjatud
väikesed vaigused käbid
ja lõputu sügise lõhn,
mida jäängi eneses kandma.

02.10.2009

27.09.2009

Sa roni, roni

Jää hüvasti! Mul pole rohkem jõudu.
Ei suutnud sinna tippu ronida.
Kõik püüdlusedki lõksutasid lõugu:
kas tohid üldse? Ehk ei tohi sa?

Ei tohtinud. Köis kaela ümber keris.
Mäejalamile soovid kuhjusid.
Neid elustas ja kastis tilkuv veri.
Jäid kalju sisse küüned. Luhtusin.

Kuid alateadvus segasena sonib
ja pimestavalt kiirgab kauge tipp:
püstloodis seina mööda üles roni!
Löö kivikuhja oma võidulipp!

27.09.2009

24.09.2009

Eluõhtul

Taat nurgas nosib kamašokolaadi.
Eks maias oli ta ka noorest peast.
Kui jahukotte vankri peale laadis,
üht suhkrutükki noolis pipra seast.

“Eit, mäletad veel toda kauget päeva,
mil suveõhtul tulitasid kõrvad
meid vaadates ja laine laksu lõi.
Paekaldapealsel istusin su kõrval,
peo pehmest pesast muulukaidki sõin.”

Eit noogutab: “Neid marju nüüdki näen ma”
ja krobelise käega korra rehmab.
“Laev sellel päeval leidis sadama.
Ning pärast tuli otsida veel lehma,
kes omatahtsi pani plagama.”

Jääb hetkeks vakka sukavardaklõbin.
Ei mõned asjad lähegi vist meelest,
neid meenutades silm lööb särama.
“Ae, taat, näe, päike kadus metsaveerest,
kas panid ikka kinni värava?”

“Oh, unustasin! Kõbin, kohe kõbin.”

24.09.2009

22.09.2009

Kuhu panna

Kingin oma armastuse
ära tükikaupa.
Metsamüha loperguse
südamiku haukab.

Järgemööda viile lõikan -
kirg ja salasoovid.
Valge kase juurde põikan -
ole lahke, proovi!

Kõrge kuusk saab okkarüüle
halja truudusloori.
Pehkind känd on pesaks süüle -
lootusetu stoori.

Aasadele jäävad ääred,
lillelõhn ja lõbu,
rebenenud sukk ja sääred,
piht ning seljanõgu.

Kuhu panna tukid hõõgvad,
tuhk või tulelondid?
Kanda võiks neid loojang lõõgav,
öised hiietondid.

22.09.2009

06.09.2009

Mu süda Sind loeb

Ei tea Su hommikuid, ei õhtutunde,
kuis kõlada võib päeva meelisfraas,
kes kannustab, kes surgib sisesunde,
kas kell on ees või õigest ajast maas.

Mis paelub Sind ja millest enim väsid,
saan küsida vaid üksildaselt öölt,
või kuidas hoiad roolirattal käsi,
kui unistades koju sõidad töölt.

Tean, ärkamiste hääl on pisut kähe,
sead vaatamiseks prilli ninale,
ning sügiseti ikka kooli lähed,
seal tarkust laotad taevalinale.

Kas, varajane, vahel sisse magad
ning tegemata jäävad mõned teod?
Ei tea, end peidad tulemüüri taga,
kus sõnavihke helisema seod.

.
Su kunstist kumab kütkestavat valgust
ja hääletämbrit kuuldes hakkab soe.
Kui mõtiskledes mõõdad oma valdust,
mu süda Sinu kaugeid samme loeb.

06.09.2009

Mu süda Sind loeb

Ei tea Su hommikuid, ei õhtutunde,

kuis kõlada võib päeva meelisfraas,

kes kannustab, kes surgib sisesunde,

kas kell on ees või õigest ajast maas.

Mis paelub Sind ja millest enim väsid,

saan küsida vaid üksildaselt öölt,

või kuidas hoiad roolirattal käsi,

kui unistades koju sõidad töölt.

Kas, varajane, vahel sisse magad

ning tegemata jäävad mõned teod?

Ei tea, end peidad tulemüüri taga,

kus sõnavihke helisema seod.

Tean, ärkamiste hääl on pisut kähe,

sead vaatamiseks prilli ninale,

ning sügiseti ikka kooli lähed,

seal tarkust laotad taevalinale.

Su kunstist kumab kütkestavat valgust

ja hääletämbrit kuuldes hakkab soe.

Kui mõtiskledes mõõdad oma valdust,

mu süda Sinu kaugeid samme loeb.

06.09.2009