Ma tahtsin, et Sa vajaksid mu vangistatud hüüdu
või vähemasti aimaksid tõe tõtlemise kaja.
Nii võluveega vürtsitasin varjust väljapüüdu,
tuld tormitsema puhusin all suure nõiapaja,
kus segadusi setitasin, soove kokku keetsin.
Kõik pühitsetud põhimõtted vaimusilmas reetsin.
Ma tahtsin, et Sa tunneksid, kuis unarustemajal
poollagunenult aja rüpes üksi hakkas kõhe.
Lõin virmalised sähvima (moel erineval sajal)
kaht ilmasilda hämaruses ühendaval lõhel.
Mu tahtmistega tantsib öö nüüd valuvalget foksi.
Käed, puutekauged, kiigutavad härmarüüdes oksi.
24.01.2012
Ammu alustatud luuletus, millele nüüd poolvägisi lõpu kirjutasin, sest algus mulle ju tegelikult meeldis.
Lõpu kohta ei oska midagi öelda. Võimalik, et see rikub kogu luuletuse.
Kui keegi viitsib midagi asja kohta kosta, siis kommentaar on oodatud.