Olen selline vaikne ja rahulik memm, kes aastal 2005 tuli mõttele hakata luuletusi kirjutama.
Ei sündinud see mõte siiski päris tühjalt kohalt. Luule on mind lummanud iidamast-aadamast ajast. Elus oli tookord mõõnaperiood ja hing karjus appi ning valu vajas väljaelamist. Keegi, kes ka ise kirjutas, julgustas hea sõnaga.
Ja nii see läks. Tänaseks on saanud kirjutamisest minu kirg ja hobi.
Suur osa mu luuletustest on nukra alatooniga, aga see ei tähenda, et kõnnin kõikse aeg ringi taskurätt pihus ja pisaraid löristades. Tegelikult olen üsna rõõmsameelne ja optimistlik. Kukkudes suudan ikka püsti tõusta või uppudes pinnale ujuda.
Usun saatusesse, iseendasse ja armastusse.
Ja mul pidavat olema ilus naeratus 
Kuku seitse korda, tõuse kaheksa korda! Oled suurepärane, Kerttu!
Aitäh, Rita! See on ilusti öeldud!