Nägijaks

Vahel vaid mõtlen,

et miks ei võinud see juhtuda varem -

siis, kui mu silmist sähvis
erkrohelisi sädemeid
ja hing võpatas
igast su astutud
või astumata
sammust,

siis, kui hall udu uhkeldas
igal kuradima hommikul
mu päikesetõusuaknal

ja ma polnud veel uppunud
kustunud lootuste lompi.

Aga ainult vahel,

sest mulle meeldib see soojus,
mis täidab mu kodu
kõle-kõledad nurgad.

Mulle meeldib see valgus,
mis valab mu pleekinud
päevisse värvid

ja muudab mind nägijaks.

Sa oled nüüd siin.

Ja õnneks meil on veel aega.

25.08.2011

Jätan Sind nüüd rahule

 

Ma ei otsi enam hallidest pilvedest Su pilku
ega tähistaevast just seda tähte,
mis minule vilguks,
ega vetepeeglitest vastuhelke mu tegudele,
sest neid lihtsalt ei ole seal.

Ma ei saada enam teele ühtegi tuuleiili,
mis õrnalt sasiks Su mõtteid,
või keeristorme, mis kisuks Sind juurtega maast
ja paneks kas või raevunud ilmel
mu poole tigedusepiike loopima.

Kõik mu kõrgustesse lennutatud sõnad
on kukkunud maa peale tagasi
ja astutud sammud on hääbunud
ääretus vaikuses.

Las siis jäädagi nii.

15.08.2010

Visadus

 

Sadasin alla sellelt purdelt,
millel aastaid olin kõlkunud,
üritades jõuda tundmatusse.

Visadus ei viinud mind sihile.

Mu kilomeetritepikkune
hoolikalt laotud sõnaderivi
näis äkitselt tühine.

“Milleks see kõik?” küsisin
sajandat korda endalt,
istudes januse jõesängi põhjas
vohavais ohakapõõsais.

Taamal siristas lõpplahe lepalind
elust ja olust ja õnnest.

Ainuke mõistlik tegevus
oli kiiresti katta kõrvad

ja vahtida taskupeegliga tõtt,
et lõpuks saaks selgeks
mu segipaisatud olematus,

ja nokkida välja nahasse
tunginud valusaid okkaid.

13.08.2010

 

 

Kas oskangi enam

 

Aeg on õpetanud kaotama
ja kaotusest üle saama.
See polegi enam nii raske,
kui esimesel korral.

Olen õppinud ellujäämiskunsti,
milles loota saab vaid
iseendale.

Valusad vitsad on
tuimaks vemmeldanud
ergud meeled
ja tundelise naha,
sundides harjuma
tühja kohaga kõrval.

Ent ma pole üksi.

Mu lahutamatuks kaaslaseks
on ruuduline klade,
mille lehtedele maalin tundeid
ja joonistan võitmata võitu,
küsides vahetevahel:

kas oskangi enam?

Kuid lähedusevajadus
ärkab ikka veel öösiti,
üleni higisena,
olles näidanud mulle
häbematut paljastust:

und Sinust ja minust.

30.12.2009

Nüüd siis tean

 

Nüüd tean, miks ei mõistnud ma
ööbikuid lehekuu ärevais öödes,
kes lakkamatult laulsid
kevadeid suvedeks.

Tean, miks uduse tühermaa tagant
ärganud hommikud,
mida uniste kätega püüdsin,
ei vaadanud kordagi sisse
mu avatud aknast.

Ja meretuulest sasitud
sihvakad männid,
mida ikka veel imetlemas käin,
ei painutanud oma latvu
minu lootuste poole.

Nüüd mõistan, miks
seda arutult pöörlevat maailma,
mis üha uut ja uut hoogu sai
mu tuksuva südame jõust,
ei olegi päriselt olemas.

On vaid tormijälgedest korjatud
väikesed vaigused käbid
ja lõputu sügise lõhn,
mida jäängi eneses kandma.

02.10.2009

 

Nüüd siis tean

 

 

 

2008

Mis ma Sulle siis ütlen?

Oled olnud minu imetlus,
minu iidol ja igatsus,
minu salajane unistus,
mille täitumise tõenäosus
on nullilähedane.

Oled mu päevaste
mõtete sasipundar
ja öiste unede ilu.

Vahel ma küsin endalt:
kaua veel võib?

Samas tean, et ei taha
Sulle selga pöörata.

Ikka ootan ja vaatan
ja kuulan ja kajan.

Sind vajan…

…olles ja jäädes Sinuta.

21.09.2008