Veel hingasin me möödaniku lõhnu,
kui saabus sügis, külm ja pigimust.
Jäin poolikuna rippuma Su õhku,
vaid korrutades ainsat küsimust -
miks? Vastus vaikis. Süüdi mõistsin enda.
Aeg halastas ja talv tõi leevendust.
Süüd summutades matnud iseenda,
ei prõmminud ma enam mõtteust,
mis kinni jäätus, lootusetult vinklis.
Tuld ihkasin ning sooja palitut.
Üks päiksehelk nii pimestavalt plinkis,
et armusin. Mul polnud valikut.
10.10.2010
Kellele oleks küll vaja
üht üksinda hulkuvat tonti,
hõredat onni, kui sajab,
ja südant, mis nõuab remonti.
Kellele kaela ma määrin
need saladust tilkuvad ripsmed,
tunnetetükid ning käärid
või patuste mõtete pritsmed.
Kellele kuklasse hingan
ööunenäo hämarad käigud,
hommikust otsides kinga
ja suudlust, mis jäädavalt läinud.
Nullist, vaid nullist ja puhtalt
võin avada uuele aknad.
Armastust minema uhta
veel katsun ja elamast lakkan.
14.08.2010
Vahet ju polnudki, kellele rääkida endast.
Kuumale kivile pudenes soolane jutt.
Kajakas kriisates üle mu oleku lendas,
mõistmatult koogutas õitsenud ohakanutt.
Pilguga triikisin lainete valevaid harju.
Tuulehoog taltus ja tumenes loojanguloit.
Saabunud õhtult ma palusin kaitset ja varju.
Kägaras istusin. Nõnda mind leidiski koit.
Lubage jääda mul. Kodu on kõle ja kaugel.
Keegi ei päri, kuis möödus mu mõttetu päev,
nädal või aastake. Meri vaid ringutas raugelt,
udu kui ulatas hommikujaheda käe.
01.08.2010
Aitäh Jürile kauni laulu eest!
Kuulata saab SIIT
või siit: JYRI – Udule
Su lainjate helide ahel,
mu tunnete torkivad tipud -
seal olnu ja tuleva vahel
ma arutult visana ripun.
Ja kramplikult hoian sest niidist,
mis kiigutab maailma kiiva.
See side on sitkeimast siidist,
ehk mõeldudki sihini viima.
Võid näha mu kõlkuvaid taldu
ja püüda, kui kukkuma juhtun,
või öelda, et jään Sulle jalgu.
Kõik oleneb sellest, kuis suhtud.
Seal lainjate helide vahel
just sündis mu tilluke ime.
Sa lubad ju vahetevahel,
et hoian ta säravat nime.
13.07.2010
Igast mu astutud sammust
ükskõiksus sahiseb vastu.
Lollina seisma jään lõpuks,
nõutuse kägardan tasku.
Tallatud teerajalt tõusev
tolm katab tegude õlad,
pahede pleekinud põsed,
sõnade sõlmunud kõla.
Enesehaletsusürbil
hõlmad on häbitult valla.
Kõrgetelt kaljudelt kukub
valikuvabadus alla.
Tõeterad roiskuvad kraavis,
sillaks saab valutav vaikus.
Pimedus pintseldab suule
kibedat kaotusevaiku.
11.07.2010
Rinnuni rohus ma kahlates kinkisin Sulle
silmale nähtavad värvide varjundid kõik.
Mõttelist heldust ehk märkad Sa päeva käest tulles,
murda ei söandanud ühtegi õrnpuhast õit.
Paitasin paariks kaks üksikut nõgesenina,
ohaka ohkamist aimates kurvaks läks meel.
Lohutus särama sosistas põldheinalina,
ilu ma hingasin, selgeks sai tundmatu keel.
Andesta, kallis, mu armastus elab neis õites,
maha mis minust veel tänagi aasale jäid.
Kuulda ei taha Sa: “Surema vaasi miks tõite?”
Valus on vaadata lillede longunud päid.
06.07.2010
Tahtsid sitast sepikut ja said neid tükki kolm,
kauba peale võtta võid mu kokkukuivand huuled.
Jalajäljed jahtugu, kus üles kerkib tolm,
eluveskis pahajahuks jahvatati tuuled.
Ütlesin, mis ütlesin, ei kuulanud sa mind,
kotikaupa pesast viisid kodurahu kulda.
Sirtsutas me ninadele tülitükke lind,
katusele sammalt kasvas, tunnetele mulda.
Kõlisegu sõnakõlksud tursund tähevööl,
mina olen siiski ainult tühipaljas naine.
Kannapöörde kaugusel on igikestev öö,
trepi ees kui lahti rullub ärajooksu laine.
Jalg takerdus mul tormikistud oksa.
Käest kahmasid, hetk hiljem küsides:
“Sa tuled?”
“Kuhu?”
“Teise ilmaotsa,
truu kaaslasena kõrval püsides.”
Nii läksime. Ma isegi ei pärind,
miks saatjaks minu välja valisid,
sest kõik see oli enamgi kui päris.
Peod kevadhingust kõikjal külisid.
*
Jah, Sinuga võiks tõesti minna ühes.
Paar hullunuid. Ei, hullemaidki veel.
Mis sest, et minu samm on veidi lühem.
Pilk hajevil, ma seisan tummal teel.
20.03.2010
Sa, aasta kõige eredam ja suurem täiskuu süles,
öövarjudesse mässituna ehmatasid mind.
No muidugi ma ärkasin kuukuma peale üles
ja toolilt sõba haarasin, et katta paljas rind.
Kui kallivõitu kandami seal tõstsid kummutile,
sest kullakerast tuba kiirgas. Nägemiserõõm
mu unerähmas silmad kiskus naeruvidukile.
Pool õuepakast alla neelas lumepilvesõõm.
Ei mäleta, mis rääkisime. Võimalik, et hoopis
kesk voodilaiust vastakuti vaikust puutusid
me põletavad põlved, käed. Öö sädemeidki loopis
ja kehakeeled tõlkimatuks tundeks muutusid.
Hetk andumise järelkajas kõri kinni soonis.
Su ripsmekarvad kiirustades lugesin kõik üle
ning talletada mällu püüdsin pisemaidki jooni.
Kes kurat mulle ütles küll, et rohkem Sa ei tule?!
30.01.2010
Lükkasid lume veel aiateelt ära,
kloppisid jalad ja läksid.
Kruusi jäi sogane õieteepära,
vaagnale poolikud näksid.
Tulutult ootasin, venisid aastad,
halli mu juustesse kogus.
Ajuti keeristorm kannatust laastas,
ometi püsisin kodus.
Võõpasin seintele toonaseid päevi,
uksele üksindusaja,
aknale heleda valguseväegi -
hinge sai jahtunud maja.
.
Mitmete karmide talvede tagant
võõrana astusid kööki.
Kustunud silmad vaid vahtisid vagalt
pliidi peal valmivat sööki.
Pakkudes piskut mul hakkas sust kahju,
valust sõid viimased käärud.
Korjasin riismed. Ees küdeva ahju
olidki tukkuma jäänud.
17.01.2010
Laulu saab kuulata siit:
Karmide talvede tagant (Jyri-Dendrobium)
Aitäh! 
