Category Archives: Vabavärss

Tugevama õigusega

 

paar juhmi lööki haamriga
vastu habrast klaasi
jäi miljon kildu vedelema
märjal asfaldil

mu hommikune naeratus
kukkus morsiklaasi
pilk ainitine põrnitses
üht arusaamatust

mõte kõlkus tühjuses
mul tegi nägusid
ja veidike vist värises
kilde korjav käsi

üks küsimata küsimus
veel huulil urises
vastus ennast võimendas
lõi tasku tuliseks

miks pimedus näib pimedam
kui ööd on vahel inetud
ja päevavalgus parastab
öö musti tegusid

01.09.2008

Tule, kui julged

 

tule metsi-, tuulipidi
ahvatlema huulipidi
teele läitma valgusvihke
öödes hoidma sooje pihke
ootamisi õigustama
isepäisust kõigutama

paitan sinu põselohke
huultelt pühin ära ohke
silun sirgeks murekurde
jää kui viinud usupurde
hulkuma on uhkus läinud
tubemööda tühjus käinud

kingin sulle naeru uue
peale laotan unekuue
kirekuue, sa ju tahad
põletusi tunda nahal
kaasa kõnnin ohkamisi
rõõmusuiseid kohtamisi

armastan su hõbekeeli
hällin sinu hõrke meeli
andeks annan astumisi
vales suunas laskumisi
jonnin ka, nii vahel harva
siis, kui silid vastukarva

sinu tundetoon ja hellus
tee võiks leida minu ellu

26.04.2008


Ära vaata mind

 

mölakas poolkuu
ära vaata mind nõnda

tead ju küll mu nõrkust

kaks silma sinus kinni
südagi heldib sind nähes

su sarmi ja kõrkust
ja öötaeva õrna lõhna
saab täis mu igatsev tuba
kui ihul helkleb su pilk
ning hell kahvatu käsi
silitab hingele usku

kuid sellest on ikka vähe

mõtted ootuste veerel
istuvad üksi, ei väsi
sõnad sõuavad taevas
otsivad hommikuluba

aeg rullub ja veereb

veel ühe öö saad sina
mu mölakas poolkuu

19.04.2008

Las ma olla

 

 

Las ma olla
see päikeselaik
Su tukkuval tekil
pai Su paremal põsel
üks killuke valgust

Ära päästa veel silmi valla

Oma unise mina
kui keerad
hommiku poole
ära karda
ei jää ma Su külje alla

Mind pole Sa
tundnud ja näinud

Sellele loole
lõppu ei tule
sest pole sel algust

Su ärgates
olen ma läinud

28.02.2008

Ta tuli jälle

 

 

 

ei kuulnud ma seegi kord
millal ja kuidas ta tuli
kuid hommikul nägin teda

ta kahisevad sammud
kostusid härmatanud rohul
oma karmil, kuid armsal moel
haaras mul valusalt käest

sõnad olid jäised ja karedad
kui kuulsin teda lausumas:
ma tulen nüüd igal hommikul

kas see ongi siis talv, mõtlesin
ja kraapisin teda tuuleklaasilt

22.10.2007

Kui armastust lämmatab kadedus

 

 

 

armukadedus
sitt emotsioon
ohjamist vajaks

susiseb õhtutes
viliseb kõhtudes
õhk on purupaks

potsatab salaja õlale
vaevalt siis võimalik
rühkida üles mäest
laskmata kõike käest

varem või hiljem
uperpalli allamäge
algab veeremine

uitama läheb usaldus
augustub uhkus ja au
väändub väärikus
tõuseb tühja tossu
eimillestki

põhjus?
polegi

19.10.2007