Ma tahtsin, et Sa vajaksid mu vangistatud hüüdu
või vähemasti aimaksid tõe tõtlemise kaja.
Nii võluveega vürtsitasin varjust väljapüüdu,
tuld tormitsema puhusin all suure nõiapaja,

kus segadusi setitasin, soove kokku keetsin.
Kõik pühitsetud põhimõtted vaimusilmas reetsin.

Ma tahtsin, et Sa tunneksid, kuis unarustemajal
poollagunenult aja rüpes üksi hakkas kõhe.
Lõin virmalised sähvima (moel erineval sajal)
kaht ilmasilda hämaruses ühendaval lõhel.

Mu tahtmistega tantsib öö nüüd valuvalget foksi.
Käed, puutekauged, kiigutavad härmarüüdes oksi.

24.01.2012

Pärsitud kirgede esik
kauge keelupuu kõrval
hingab ja alla ei vannu;
sirutab sihte ning sõdu.

Upitan oksale kannu:
meki mu tunnete mõdu!

Kõigu mu kuulmist ja tuju,
andumist ainiti aima.

Varjulist vaikimiskuju
ei pea ju kunagi naima!

29.12.2011

hädaldades poen ma Sinu telki.

„Öelnud siis, et kotitootjal vatist

puudu jäi ja müües pelgalt kelkis!“

.

Lõdisen. Sa ühendad need lukud -

mahume me kõrvu suurde kotti.

Lubades, et soojuses vaid tukun,

teesklen tuima, tundetühja notti.

.

Unehõlmas teise külje keeran,

kogemata käe Su kaela põimin -

südamele südant öö ei keela.

Vabandades koit meid lahti lõimib.

.

17.12.2011

Suur ootamine. Kindakirja kodusoe sai kootud.

Miks hilined? Mind hakiparvelärm veel tülitab.

Tuul oksaraage tilistab, siis vaiki vajub sootuks.

.

Naer natukene liigatab mu põselohkudes -

karp kaenla all, Sa lähened, nii tuttav-armas kuju.

Üks vabandus. Ja vastutahtsi märkan kohkudes,

et äkitselt läeb kaduma paks pahandamistuju.

.

Su ees ma seisan lummatult ja talve trotsides -

soe südamel ning varvastel on uutes Crocsides.

.

17.11.2011

.

Kirjutatusin need read BeCool with Crocs FB auhinnamängus osalemiseks.

Torm ühe neist murdis.
Näen, õhu käes lipnevad juured.
Taat oksi nüüd laasib ja
pehkinud pakkusid saeb.

Sa tuledki.
Kõnnime sügise kuhtunud ilus.
Aeg-ajalt jääd seisma,
et napsata mõni detail.

Ma korraga tajun,
et enam ei olegi vilu -
tuul palmiku põimib meist
vildakil sadamakail.

Hallvareste hõiked.
Vihm kuuskede varju meid vihub.
Las ladistab veidi,
ju natuke aega veel on.

Seal loojuvas päikeses
põlevad pilgud ja pihud,
kui neelame õhtut.

On tiheda laega see onn.

30.10.2011

Kes õpetaks neid hetki taluma,
kui naerukiired murduvad?

Hääl kähe ilmvõimatut
vaid tahaks paluda.

Veel toetud viivuks vastu valget piita.
Ma silmadega ainult kõnelen.
Kas oskad kuulata?
Ja kuuldut liita
hall-argipäeva muidukõnele?

„Pean minema.“
„Jah, õhtu juba hämar.“
Ei enamat ma hakka küsima.

„Kas tunneb veel su kätt mu koduvärav?“
jääb vaikivana päevi nüsima.

08.09.2011

Kui mõtetes valitseb mõõn
ning tegudehobu ei kappa,
võid asjatult kärada: „Nõõ!“
tuld piitsaga torkides sappa.

Samm soikub ja adud, et kõik
teepervele pudenes maha.
Käes hoiad üht lootoseõit,
ent sellegi salgad sa maha.

Kui muusat ei olegi enam,
jääb küsimus: „Kellele nüüd?“
Vead vastuse võlgu ja elad.
Saeb sõnatust südamehüüd.

26.08.2011

et miks ei võinud see juhtuda varem -

siis, kui mu silmist sähvis
erkrohelisi sädemeid
ja hing võpatas
igast su astutud
või astumata
sammust,

siis, kui hall udu uhkeldas
igal kuradima hommikul
mu päikesetõusuaknal

ja ma polnud veel uppunud
kustunud lootuste lompi.

Aga ainult vahel,

sest mulle meeldib see soojus,
mis täidab mu kodu
kõle-kõledad nurgad.

Mulle meeldib see valgus,
mis valab mu pleekinud
päevisse värvid

ja muudab mind nägijaks.

Sa oled nüüd siin.

Ja õnneks meil on veel aega.

25.08.2011

„Lai lajatus ei tunnistanud piiri,
seepärast tundetus sind tulistas.
Kuul külje sees, nüüd varjad valukiiri
ja süümepiinamullis mulistad.“

Ei näe ma süüd, kui värsisõlmedesse
paar selgehäälset silpi lükkisin.
Jah, komistasin inimnõrkusesse!
Käed kogemata tõde trükkisid.

23.08.2011