2008-II

26.07.2008

.

.

Hakkabki läbi saama aastake

Istun veel viimaseid tunde tööl ja siit otse põrutan Raplasse, oma kalli õekese juurde, et siis koos vana ära saata ja uus vastu võtta.

Kõige hullem see lõppev aasta just ei olnud, aga kõige parem ka mitte.   Säherdune harju keskmine. Isiklikus plaanis mingeid uusi tuuli ellu ei puhunud ja vanad enam ka ei valuta.

Mõni halb asi oleks võinud olemata olla.

Mida oodata uuelt aastalt?

Eks ikka seda,  mida hing igatseb ja millest kõige rohkem puudust tunnen.

Hääd vana lõppu Teile, armsakesed!

31.12.2008

.

.

Ahvikari.

Tundub, et sellele ei tulegi lõppu. Seekord viidi aku minema. Ja 5 L klaasipesuvedelikku, paar kindaid ja esitule pirn, mis igaks juhuks tagavaraks oli ostetud. No anna olla!

Istun ja ootan politseid. Tean, et nende kohaletulekust kasu ple midagi, aga teatamata ka ei saanud jätta.

Vargad võiksid ükskord oma teenitud palga saada.

30.12.2008

.

.

Väga töine päev.

Muud ple aega öelda

29.12.2008

.

.

Peab mainima, et kena päev oli

Mulle polegi väga palju vaja, et tunda end juba paremini.

28.12.2008

.

.

Mis ma siis teen selle luuletusega?

Päeval olin tööl ja polnud aega mõelda, aga nüüd mõtlen jälle. Öösel panin ta üles ka, kuid hommikul, puhanud peaga, kraapisin uuesti maha. Hea, et keegi ei näinud

Ma peaks teda ikka muutma hakkama.

27.12.2008

.

.

Kirjutasin jälle, kuid nii ebaõnnestunult, et ma ei hakka seda isegi siia üles panema. Jätan sahtlisse.

Mulle tundub, et kõik teemad on end ammendanud ja kirjutamisel kipun iseennast kordama. Mingeid uusi sähvatusi oma ellu ma enam oodata ei oska. Kurb muidugi.

Parem on sellele mitte mõelda.

26.12.2008

.

.

Võib-olla olen ma liiale läinud?

Kas midagi on mu otsaette kirjutatud? Suurelt ja selgelt?

Tundub küll, sest nii mõnigi on sealt välja lugenud selle, mida ehk ei tohiks lugeda. Kas peaksin nüüd häbenedes tagasi tõmbuma ja nurka peitu pugema? Ega ei tahaks küll. Kuid kui keegi seda isiklikult paluks, siis täidaksin tema palve.

Mõtlema pani mind kiri, mille eile sain. Ei tuntud huvi minu vastu. Küsimusi esitati hoopis kellegi teise kohta. Kuna küsija oli niigi netist juba vajaliku lehekülje leidnud, siis rohkem ma teda aidata ei saanud, sest muid vastuseid anda ei ole mul voli.

Kiri ise oli südamlik ja väga armas. Kirja kirjutajal on nüüd minuga üks ühine lemmik ja õigustatult nimetas teda Imelapseks

/mõistatuslik-müstiline

25.12.2008

.

.

No oli kiire päev jälle.

Ei mingit lühendatud tööpäeva, vaid täie tambiga õhtuni välja. Pooled asjad jäid ikka tegemata. Lõpuks panin ukse kinni ja marssisin lihtsalt minema.

Tulgu või veeuputus.

Kodus tegin veel edasi…potitäie kartulisalatit homseks valmis. Lastele. Nad armastavad mu salatit ja pistavad selle kindlasti kõik nahka

Julgesin isegi avada kolm aastat vana kurgipurgi. Sisu oli jummala krõmpsuv ja hea. Ise tegin

Nüüd väsisin ära ja kerge peavalu kummitab ka.

23.12.2008

.

.

Jõime šampust.

Kolleegil oli sünnipäev. Krt, ma olen keset tööpäeva purupurjus sellest väiksest tilgast. Õnneks on õhtuni veel aega, et kaineks saada ja rooli taha istuda.

Kanapea

22.12.2008

.

.

Uusaasta eel antakse endale lubadusi, mida järgmisel aastal teisiti teha või tegemata jätta.

Ma ple neid kunagi eriti tõsiselt võtnud, sest lubaduste täitmisega läheb ikka nii, nagu jumal juhatab.

Mida siis peagi algaval aastal teha tuleks?

* Rohkem tööd ja vähem söömist!

Õige. Kasulik iga kandi pealt

* Tööaeg ärgu olgu luuletamiseks!

Ilmselt ei jää ka enam selleks aega, sest töökoormus kasvab jõudsalt.

* Kirjuta ainult siis, kui tõesti tunned, et on midagi öelda!

Jajah, igast jama ple vaja suust välja ajada, sest prügikast on niigi ääreni täis.

* Vähem virisemist ja rohkem positiivsust!

Eks ta ole. A katsu sa sellest kinni pidada.

* Ära piilu võõraid mehi!

Ma plegi piilunud Vaid ühte olengi ainult vaatamas käinud ja sedagi läbi neti, a sellest mei pidanud ju rääkima?

OK, eks sa ise tead

Mis siin teada. Oma mul ju ple, siis natike ikka võin?

No võid, võid. Aga ära siis ülearu lobisema kuku. Hirmutad niiviisi inimese ää veel

Olgu. Üritan suu kinni hoida, aga silmad ja kõrvad jäävad lahti

* Ja ära loo omale asjatuid illusioone!

Hmm… nendeta oleks maailm kurb…

22.12.2008

.

.

Oodates õhtutes  - link ei toimi enam.

This is a private video. Please log in to verify that you may see it.

Kahju muidugi, et see nüüd nii on. Iga mats ikka vaadata ja kuulata ei saa, kaasa arvatud mina kui laulu sõnade autor…

Mis põhjusel, ei oska isegi oletada.

19.12.2008

.

.

Viimasest kuuest luuletusest viis on lugejate hinnangute põhjal ebaõnnestunud. Prügikastikaup.

Ei tahagi nagu enam kirjutada.

18.12.2008

.

.

Hajameelsus, jah.

Eks neid hetki on elus ette tulnud paljudel meist.

Siniste kilesussidega olen mööda tänavat paterdanud minagi. Toasussidega on ka mõned korrad välja mindud. Kingadega talvel kontorist kojuminek ple ka mingi haruldus, sest saapad ununesid laua alla. Teinekord olen poodi läinud spetsiaalselt midagi ostma ja koju jõudes avastanud, et muu pudi-padi kõrval jäi just see asi ostmata.

Hull lugu oli siis, kui ilma  seelikuta tööle läksin. No mantel oli õnneks ikka üll

Ükskord otsisin meeleheitlikult telefoni taga ja lõpuks tulin järeldusele, et olen selle autosse jätnud või ära kaotanud. Samalt kadunud telefonilt tegin kõne, et hakata kurtma oma kurba saatust. Siis taipasin, et otsitu mul ju kogu aeg pihus olnud. Tookordse üle ma ei imesta, sest oli kohutavalt raske aeg ja hirm tulevaste päevade ees nii suur, et me kõik olime omadega segi.

Kui nüüd keegi arvab, et minuga käivad pidevalt kaasas sellised veidrused, siis võin  rahustuseks öelda, et neid juhtub õnneks siiski harva

17.12.2008

.

.

Nii kiire, et peldikus ple ka aega käia.

Toksimine poole ööni on jälle kindlustatud, sest homme hommikuks oodatakse andmeid.

Mulle tundub, et jõud ja tahe hakkavad otsa saama.

16.12.2008

.

.

Mu Diinowebi pole enam olemas. Kadunud kõige täiega.

Mida ma valesti tegin, ei saa aru.

Olen sõnatu.

..

Asjatult tegin paanikat.

Nüüd näikse kõik jälle korras olevat. A no mis sa hädaga teed, kui arvuti annab teate, et su kontot ple olemaski ja salvestatud faile ka ei eksisteeri

Hea, et niigi läits

14.12.2008

.

.

Huvi pärast vaatasin, kui palju on minu poolt pandud Box.neti linkidelt alla laaditud neid hästi armsaid laule

Klõpsisin kõik kokku ja sain sellise kena tulemuse: 1263 korda.

Siia tuleks  veel lisada mingi X-arv sellest boksist, mis ära ummistus ja seetõttu kustutatud sai.

Ooojeee

14.12.2008

.

.

Mul sada aastat pole öeldud enam
neid sõnu, millest õide puhkeb päev,
ja tume tundub tuhat korda kenam
ning tähesadu pilves taevast näeb.

13.12.2008

.

.

Püha müristus!

Ma ei mäleta enam, kuhu mida salvestasin. Mul on neid bokse liiga palju

Paroolid ja mailiaadressid ei seisa meeles ja peas on üks suur segapuder.

Eks tuleb kõik läbi kaevata, et õige asi üles leida.

Jamaisaa midagi parata, sellel laulul ON erootiline mõju

 Hetk (Jyri-Kaarel Erma).mp3

12.12.2008

.

.

Aasta lõpp läheneb kohutava kiirusega

A mõttes on vaid see, kas jõuab kõik õigeks ajaks tehtud.

Tglt mõtlen veel, et ei tea, kas kuskil on olemas ka Vabade Memmede Klubi või midagi taolist, kelle liikmed koos kohvi joomas, sukka kudumas või niisama juttu vestmas käivad. Paha ei teeks ka aeg-ajalt kohtumisõhtuid korraldada, näiteks Vabade Taatide või Vabadust Ihkavate Taatide Klubiga

Ehk leiaks siis nii mõnigi memm endale kaaslase, kellega teinekord mõnusalt aega veeta, kasvõi mererannas jalutades, metsas linnulaulu kuulates,  kohvikus ja teatris käies või lihtsalt teineteise meeldivat seltsi nautides.

Oi, jahh

11.12.2008

.

.

Igasugust paska tuleb ka helpida.

09.12.2008

.

.

Näed siis…mõtlesin, et ei kirjuta, aga kirjutasin ikka.

Mingi põhi mu tänasele luulule oli mustandites olemas, tõsi küll, vabavärsina. See ei meeldinud mulle, tegin asja ümber ja panin riimi.

Kuna ta veel nii toores on, siis jätan esialgu peitu

Olgu veel öeldud, et pole neis ridades mingit kõrget kunsti, vaid lihtsate sõnadega lausutud lihtne tõde.

Lugu on pühendatud väga ammustele aegadele. Just 09. detsember oli see päev, mil tuli öelda teist korda elus oma jah-sõna, kuid see “jah” oli valuvärvi ja pisaratest läbi imbunud ning hoopis teise tähendusega. Mäletan hästi, kuidas üks meist sai oma jah-i suust välja alles peale kolmandat küsimist ja see üks ei olnud mina.

Täna pole veel üheksas, aga mõtted liiguvad just tolles päevas üheksa aastat tagasi.

Nende aastatega olen palju muutunud, nii seest kui väljast. Ma pole enam see abitu ja naiivne tüdrik. Minust on saanud hoopis teine inimene.

Tol ammusel ajal nägin välja selline, kuid mis toimus mu sees tookord, seda on valus meenutada.

P.S. Mul on need saapad siiani alles ja täiesti kandmiskõlbulikud

07.12.2008

.

.

Avastasin, et mul ple enam ühtegi telefoninumbrit.

Andsin vana telefoni poisile kasutada ja loomulikult ei taibanud oma numbreid ümber kantida.

Kui asjaosalistel pole veel pilte tollest kenast sündmusest 18. oktoobril, siis võiksid nad mulle helistada. Annan lingi, kust saab neid tõmmata

06.12.2008

.

.

Lükkasin oma luuletised kõik Poognasse üles.

Kas siis materdatakse maha või tehakse pai, mul juba üsna ükskõik.

Ilmselt ma sel aastal enam midagi ei kirjuta. Ei suuda end sellele lainele lülitada. Uue aasta alguski tuleb väga kiire, seega ei teagi, millal mõni uus üllitis ilmavalgust võiks näha. Võib juhtuda, et alles kevadel. Olgu siinkohal veelkord öeldud, et minu jaoks algab kevad veebruaris.

Anna andeks, kes Sa ootad minult sobivaid sõnu, ja palun kergemat karistust

03.12.2008

.

.

Mulle ei meeldi, kui survet avaldatakse ja pinda käiakse.

Tõmbun siis turri nagu siil, kes haistab vaenlase lähenemist.

Alati ei pruugi ju vaenlasega tegu olla, vaid teatud tüüpi inimesega, kes teisiti ei oskagi käituda. Iseküsimus on see, kas alamad siis paremini tööle hakkavad, kui keegi kõrgemalseisev nende turjal pidevalt piitsa plaksutab. Mulle ei istu see teps mitte. Tean oma kohustusi ja tean ka tähtaegu ning alati olen üritanud neist kinni pidada.

Kuna praegune ülemus oli väga leebe, siis ei tulnud mõttessegi taolisi musti mõtteid mõlgutada. Tööd said tehtud ja asi toimis kenasti. Järgmisest aastast muutub kõik. Karta on, et kisub vasakule ära.

Ideaalis tahaksin olla iseenda peremees, mitte kellelegi alluda ega mitte kellestki sõltuda.

Ei tea, kuidas see oleks võimalik…

Astuda ise ettevõtluse libedale jääle? Ehk ongi see tulevikumuusika. Kellegi asjalikuga kahasse võiks ju proovida. Järgmiseks aastaks andsin muidugi lubaduse paigale jääda, aga ülejärgmisel võib nii mõndagi muutuda. Loodetavasti on selleks ajaks ka majanduse mäest allasööst peatunud.

Hetkel aga löövad lained pea kohal kokku ja kohati tekib uppumise tunne. Öösiti ootan teki all pikisilmi und, ise tööasjadele mõeldes.

Loomulikult ei tule see uni siis.

03.12.2008

.

.

Kepitakse täiega ajusid.

Nad ei tea ise ka täpselt, mida ja kuidas. Üks tahab ühte, teine teist ja kolmas kolmandat.

Pean mingi lahenduse leidma, mis kõiki rahuldaks. Ja see peab homme hommikuks paberil olema. Mul pole ettekujutustki, kuidas seda teha.

Jajah, tööpäeva lõpuni on 15 min. Vean oma andmed mälupulga peal koju kaasa ja õhtu ning pool ööd on sisustatud.

Olen nii väsinud.

01.12.2008

.

.

Millegipärast hakkas kummitama vana hea Lambada

YouTube’st leidsin loo üles ja kuulasin õige mitu korda. Ohh, aegu ammuseid! Meenus, kuidas ma elu esimest ja viimast korda lambadat tantsisin. Kus, kellega ja mis põhjusel pidu peeti, ei mäleta enam, kuid vist oli mingi jämm töökaaslastega kuskil X kõrtsis.

Igatahes üks võõras vene poiss oli see, kes minuga kangesti lambadat tantsida tahtis ja vägisi tantsupõrandale tiris. Ei aidanud vabandused ja puiklemine, et ei oska. Tuli minna ja tantsida. Ma pole mingi tantsulõvi, aga tema juhtimine oli niivõrd meisterlik, et oleks ilmselt ka puuhobuse liikuma pannud. Mäletan, et sain isegi kiita, et polegi kõige hullem

No ma olin siis veel noor ja ilus ka

.

Seoses tantsimisega meenub veel üks lugu, nimelt kena suveõhtu Sossis eelmisel aastal.

Keegi oli teinud mulle täiesti süütu ettepaneku tantsima minna. Kutsujat ma ei tundnud, kuid olime eelnevalt mõnda aega interneti vahendusel suhelnud. Tundus olevat sümpaatne inimene ja kuna kange tahtmine oli end tuulutada, võtsin kutse vastu ning läksingi.

Me mõlemad olime kained autojuhid, jõime ainult mahla ja pühendusime täielikult tantsule. Mu kaaslane oli minust kümme aastat vanem, kuid väga nooruslik ja kepsutas nii, et õhtu lõpuks olid mu varbad villis ning järgnevatel päevadel ei suutnud ma leida ühtegi jalalihast, mis poleks haige olnud

See selleks, tore õhtu oli.

Kuid tol õhtul juhtus ka midagi niisugust, millele tänaseni seletust leida ei oska.

Olime varakult klubisse jõudnud ja saal oli veel inimtühi. Trepil kõnetas meid keegi fotograaf, pakkudes võimalust end Sossi reklaami taustal jäädvustada, lubades lahkesti fotod e-postiga ka meile saata. Minul polnud midagi karta, samuti mu kaaslasel, seega nõustusime.

Mis aga peale klõpsatuse tegemist sai, paneb mind siiani imestama. Nimelt tormas fotograaf tulistjalu ja sõnagi lausumata trepist alla ning kadus. Jõudsime veel jahmudes talle järele hõigata: „Aga mailiaadressid?”

Milleks tal seda pilti vaja oli? Ja miks ta minema jooksis?

Krt seda teab. Mina küll ei tea

29.11.2008

.

.

Kõik laguneb.

Ka tool mu istumise all, millel rattad ükshaaval ära kukuvad.

Hiired on majas ja ilm on hukas.

Nali naljaks, hiired on tõesti majja pugenud ja neid tuleb mürgitama hakata, sest muidu võib juhtuda, et mu tähtsad dokumendid näritakse lihtsalt puruks. Muud neil siin süüa ju pole.

Kaugemas perspektiivis ma ennast sellel toolil istumas ei näe. Tundub, et kavandatud muudatused on vahelüliks aastatega loodu lõpliku hävitamise teel ning mõne aja pärast võib siin mängida juba hoopis teine muusika.

Ju siis kellelegi on see kasulik.

29.11.2008

.

.

Juhe hakkab kokku jooksma.

Ei tea, kuidas ma jõuan need asjad tehtud aasta lõpuks, mida teha vaja on. Kui kõik laupäevad ja pühapäevad ja riigipühad rügada, ehk siis õnnestub.

Igastahes ei saa aastavahetus lust ja lillepidu olema.

.

Võlgade sissenõudmine on äärmiselt ebameeldiv tegevus. Ometi tuleb seda teha.  Vähe sellest, et siin laua taga on probleeme ja peavalu sellega, pean ka oma isikliku raha taga ajamiseks aega ning närve kulutama. Lolli peaga aitasin hädasolijat. Nüüd pean nuputama, kuidas ja millal laenatut tagasi saada.

Lubatud nädalast on märkamatult saanud kuu ja enamgi veel. Heasüdamlik tohman aga istub senini ilma rahata ja mõtleb, kuidas ise hakkama saada. Ma ei räägigi enam sellest võlast, mis on lohisenud üle kahe aasta, kuid mida loodan ikka veel kunagi tagasi saada.

Headus maksab vahel kurjasti kätte.

Ja ma ei taha enam olla hea.

27.11.2008

.

.

Eks ta ole.

Naiste omavahelised intriigid võivad päris jubedad olla. Hoidku jumal nende eest. Meeste seltskonnas olla on hoopis teine tera. Mul on vedanud selles suhtes. Kümme aastat olen olnud ainuke kana kukekarjas. Mind on hoitud nagu sitta pilpa peal Pole mulle keegi halvasti öelnud ega midagi hullemat teinud.

Rohkem mehi enda ümber!

26.11.2008

.

.

Kui ilus vaatamiste arv! 4777

Jumaldan seda kolmekordset seitset. Iga kord, kui kuskil näen, löövad silmad särama. Jep!

25.11.2008

.

.

Ma polnud kaks päeva sõitnud ja hommikul läks auto lumest välja rookimisega üksjagu aega. Teele õnnestus ka kuidagi nügida, eelnevalt edasi-tagasi nõksutades ning lund tallates. Aga töö juurde sisse ei pääsenud. Ei hakanud üritamagi, sest oli näha, kui lootusetu see ettevõtmine oleks olnud.  Siin polnud keegi nädalavahetusel sahka liigutanud. Jätsin auto peahoone juurde ja sumpasin põlvini lumes kontorisse, seelikualune ja saapad lund täis

Lapsepõlv ja tolleaegsed lumerohked talved tulid meelde. Nii tuli meil tihti hommikuti läbi lume kooli poole rühkida. Suure teeni oli oma kilomeetri jagu ja ega’s keegi kõrvalisi teid lahti lükanud. Ise tuli omale rada tallata. Mööda suurt teed jäi koolini veel paar kilomeetrit kõmpida. Nii sai käidud iga päev, 3 km hommikul ja õhtul sama teed tagasi, ka 20-kraadise pakasega, lumetuisus, tormis või vihmasajus. Talvel, kui teeolud võimaldasid, kergendas jalavaeva soomekelk või suusad, kevadeti ja sügiseti aga jalgratas.

24.11.2008

.

.

Eks ma saan aru küll ilmaasjust ja tunduvalt paremini, kui 20 aastat tagasi, kuid ometi ei taha ma neid endale tunnistada.

Tahe olla… olla silmis, mõtetes, südames ja mis seal salata, ka huulil ning käte vahel, on nii suur, et see tõrjub tõeluse ning paneb ikka edasi unistama, teades, et neil unistustel pole mingitki pidepunkti. Kõik on vaid puhas väljamõeldis ja kujutluste kuldsed kukerpallid.

/lihtsalt üks naine.

24.11.2008

.

.

Kas sellist talve me tahtsimegi?

Kohutav lumetorm. Ei saa aru, kus on maa, kus taevas.

/mõtetega kevades.

23.11.2008

.

.

Arvutil kadus heli.

Kontrollisin juhtmeühendusi, kõik näikse korras olevat.

Vahetasin võimendi ja kõlarid monitori kõlarite vastu. Need ka ei tee piiksugi.

Kas viga võib olla helikaardis?

Hädas olen.

Appi! Aidake!

.

Sain korda

Mis viga oli, ei saanudki aru. Ma ei teinud muud, kui kiskusin arvuti keset põrandat, korrastasin puntrasse läinud juhtmed, pühkisin tolmu, puhastasin klaviatuuri ja oligi kõik. Mu lemmiklood hakkasid jälle mängima

Nüüd ei tea, kas julgen enam midagi puutuda. Äkki jääb uuesti tummaks. A nurka tagasi pean kogu selle krempli trügima, sest nõnda jätta ei saa

22.11.2008

.

.

Vat mina enam ei tea, kas mu kõik teosed sobivadki Poognasse. Ehk peaks neist pooled maha kratsima ja prügikasti saatma. Paar viimast luuletust, mis sinna üles lükkasin, tundusid enam-vähem õnnestunud olevat. Samas ei oska ma midagi öelda nende kahe üllitise kohta, mis siin päevikus ripuvad ning oma aega ootavad, et Poognasse jõuda. Võib-olla seda aega ei tulegi, sest kahtlen neis kõvasti.

Kui mõni targem sõna sekka ei lausu, siis jäängi kahtlema.

21.11.2008

.

.

Oi, jeerum.

Tänaseks olen mõtlemisvõime kaotanud. Pea on paks.

Olin kõigeks valmis, ka halvimaks. Otsused osutusid mõnevõrra ootamatuks. Isegi üllatavaks. On see hea või halb, ei suuda hetkel lahti hammustada.

Eks tulevik näitab.

OK.

Neli meid kõigest ongi ja neljast kaks kaotavad töö. Mina jään. Ja veel keegi. Ehk siis nn. raudvara, kes me koos 10 aastat tagasi alustasime. Kõik ülejäänud muudkui tulid ja läksid, tulid ja läksid. Nüüd peavad veel kaks minema. Edasi hakkame seda vankrit vedama kahekesi.

Minu töö teiseneb ka pisut. Midagi kaob, midagi tuleb juurde. Töömaht suureneb päris kindlasti.

Kas sest kõigest head nahka saab, ei oska keegi öelda. See, mis teoorias tundub toimivat kui kellavärk, võib praktikas uperpalli lennata. Proovima peab.

Ja rõõmustama peaks, aga vibra on sees, närvid püsti ning rõõmu pole.

Ei taha ju kellelegi halba.

20.11.2008

.

.

Eriliselt jubedad päevad. Nii täna, homme kui ka ülehomme. Jep.

Loodan, et reede õhtuks veel eluvaim sees on.

19.11.2008

.

.

Mõni päev muutub täiesti talumatuks.

Kuidas siis olla ja mida teha, ei tea ise ka enam. Tean vaid seda, et tahan võimatut. Tahan seda, mida mul pole.

Ei, asju ma ei taha. Neid on niigi aastatega palju kokku kuhjunud. Võiksin vabalt osa ära anda.

Seda, mida vajan, pole kuskilt võtta. Situ või tina.

On see enesehaletsus, mis rinnus valusalt torkab ja silma niiskeks kisub? Küllap vist.

Pole hullu, läheb üle. Kuni järgmise korrani.

18.11.2008

.

.

Vastik nädal.

Pinged on jälle lakke krutitud ja ehk on meie saatus juba otsustatudki ning neljapäeval tullakse seda teatavaks tegema.

Elame, näeme.

17.11.2008

.

.

Täna juhtus nii, et magasin poole kaheteistkümneni.

Ohh jahh

15.11.2008

.

.

Olen segadusse aetud ega tea, mida edasi teha

.

Maja koosolek oli.

Vene inimeste temperamentsus lõi täiega välja ja kisa paisus lõpuks nii suureks, et kõrvad jooksevad siiani s*tavett

Peale minu elab me majas vist veel paar eesti perekonda, rohkem küll mitte. A Lasnamäel oli sama lugu, seega olen harjunud sellega.

14.11.2008

.

.

Box.net’iga ongi kõõks. Ei tule sealt enam piuksugi.

Ei oska nii äkitselt midagi muud teha, kui kergendada rahakotti 8$ võrra ja võita targemate tegemiste jaoks kuu jagu aega.

A rohkem ma neile maksta ei taha

.

Ehh, maksta ka ei saa, sest mul on tunne, et kui korra kuradile sõrme annan, siis edaspidi ta enam ei küsi, vaid muudkui ampsab neid magusaid  tükke igal kuul

Sama juhtus ka siis, kui ma ükskord lolli peaga Freelottot mängima hakkasin. Alustada oli kerge, aga pärast neist lahti saada krdi raske. Ja mis seal salata, kange tahtmine oli miljonäriks saada No ma võitsin ka, isegi mitmel korral, 1 dollari. Korra saadeti mulle isegi tšekk koju, millega polnud midagi peale hakata. Ülejäänud kordadel annetasin oma dollarilised võidusummad vähi vastu võitlemise heaks.

Kui nüüd Box.net’i juurde tagasi tulla, siis leidsin mingi lahenduse, aga kuulajatel tuleb varuda kannatust. Hetkel asi ei toimi.

13.11.2008

.

.

Mõned päevad tagasi käis Poognas tuline arutelu sealse hindamissüsteemi mõttetuse üle. Mitmed autorid ilmselt tahaksid, et hindamine ära kaoks. Aga kui pole enam hindeid, kuidas ma saan siis teada, et mu teoseid üldse loetakse?

Kellegi sõnavõtust jäi silma lause, et mõned teosed koguvad ühe päevaga 27 hinnet. Märkasin ka ise kunagi sama. Tegu oli Poogna armastatud autori silmapaistvalt ereda üllitisega, kuid ikkagi pani mind tookord see hinnete arv imestama. See tundus müstiliselt suurena. Minu teoste loetavus on võrreldes sellega üsna tagasihoidlik.

Lihtne arvutus näitas, et mu 2008. aastal kirjutatud iga luuletust on käinud keskmiselt hindamas ja seega ka lugemas 18 pogenisti. Nende 50 teose hulgas on üks, mis pole kahe kuu jooksul saanud kümmet hinnetki, ja hulgem selliseid, millel on 12-15 hinnet. Mu viimast luuletust on hinnatud viie päeva jooksul kaheksal korral.

Kolm enimhinnatud luuletust 2008. aastast:

58 hinnet 10 kuuga;
38 hinnet 3 kuuga:
35 hinnet 9 kuuga.

Arvutasin sama näitaja ka 2007. aastal lisatud teoste kohta. 69 teose keskmiseks hindamiste arvuks sain 16, kuid alla kümne hinde saanud teoseid tollest perioodist on lausa 11.

Noh, ma pole ka eriti silmapaistev autor, mul puudub kõlav nimi või ülepoognaline populaarsus. Ja ma kirjutan täpselt nii hästi või halvasti kui oskan. Mõnele mu looming meeldib, mõnele mitte.

Tõenäoliselt on tegelik lugejate arv pisut suurem, sest kõik ei pane lihtsalt hindeid. Ise olen samuti vilets hindaja, kuigi lugenud olen Poognasse riputatud luulet kilomeetrite kaupa

Olgu selle hindamisega nii või naa, tänulik olen kõikidele lugejatele, kes mu kribalaid on märganud ja vaevaks võtnud lugeda.

12.11.2008

.

.

Ärkasin iseenda tihkumise peale.

Olin päriselt nutnud, sest põsed olid pisaraist märjad. Õnneks ei olnud see reaalsus, vaid uni, mis endast nõnda välja oli viinud.

Täiesti jabur uni.

10.11.2008

.

Hakkas peale. Töönädal.

Olen vist laiskuseviirusest nakatunud. Mitte midagi teha ei taha.

Kust saaks küll positiivseid emotsioone? Ei oska neid kuskilt otsida.

10.11.2008

.

.

Külmaks on läinud.

Ei, ma pole välja veel saanud ja ei kipu ka eriti. Aga aknast piilusin. Maja ees seisvad autod on ööga valged kasukad selga tõmmanud.

Neljanda korruse akna taga +2 kraadi. Prrrr

08.11.2008

.

.

Jumal tänatud, et täna on reede ja homme saab end korralikult välja puhata.

Öine ülevalpassimine ei mõju mulle hästi. Õnneks ma nii väga tihti seda ei tee. Kuskil kaheteistkümne ja ühe vahel poen tavaliselt voodisse ja uinun 5 minutiga. Noh, on ka erandeid, mil uni ei tule, aga siiski harva. Kuna hommikuti pean juba seitsmest tõusma, siis 6 tundi uneaega jääb sutsu väheks ja teinekord juhtub, et magan ka õhtu maha. Nagu tänagi

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ei kujuta ma ette nende inimeste hommikusi nägusid, kes igal öösel kolmeni Poognas istuvad. Kuda on võimalik niiviisi säilitada oma ilu ja tervist ning minimaalsetki töövõimekust… Ei tea, ja eks see pole ka minu asi.

Veel mõtlen, et nn. ööinimestel (vähemalt mõnel) on ju olemas ka keegi, kes neid öösiti voodis ootab ja ei jõuagi ära oodata. Njah, aga seegi pole minu asi

Ise olen ammuilma harjunud külmade linade vahele pugemisega ja oma voodit pean soendama ise

07.11.2008

.

Öösel luuletasin jälle, kuni kella kaheni.

Kui kirjutan, peab valitsema vaikus ja rahu. Isegi muusikat ei kuula ma siis. Seetõttu ongi öö selleks sobivaim aeg.

Aga hommikul peitsin oma kribalad ära, sest avastasin, et olen mõne asjaga mööda pannud ja miskit tuleb ringi teha. Kui see tehtud saab, küll ma ta uuesti lagedale toon

Ehk õhtul siis…

.

Sain oma muudatustega hakkama, ei pidanudki õhtut ootama.

07.11.2008

.

.

Täna on natuke rõemsam päev. Päike ju väljas

Ja sildi unustasin otsaette löömata. Ohh, krt küll

A ma panin omale hommikul lasuriidi kaela, nii nagu seal kõrbeluuletuses.

Tegelikult on mul seitse erinevat kivi, mida vaheldumisi kaelas kannan:

Lasuriit

Obsidiaan

Ahhaat

Roosakvarts

Mäekristall

Ametüst

Hematiit

Armastan neid kõiki.

Ja kui nüüd aus olla, siis on veel terve rida kive, mida ma endale ihkan:

Oonüks

Sardoonüks

Tsitriin

Hüatsint

Türkiis

Fluoriit

Kassisilm

Krüsopraas

Nefriit

Vot nii

05.11.2008

.

.

Mul on paha olla.

Terve tänase päeva olen pinges olnud. Ja siis kirjutasin veel selle tobeda luuletuse. Tööajast, kõige kibedamal aruandlusperioodil. Tööd muidugi jäid  seetõttu tegemata.

Süda läigib ja külmavärinad on.

04.11.2008

.

.

“Mart-poiss, ütle mulle, mida ma peaksin tegema, et nad ta rahule jätaksid ja enam ei lõhuks?”

“Jäta uksed lahti!”

Jajah, nii tulebki vist teha

03.11.2008

.

Mul on nii raske hommikuti tõusta.

Pime aeg ei ole minu jaoks. Päike peab särama mulle aknast vastu, et rõõmsana ärgata. Ja ma jätan nimme kardinad ette tõmbamata, et see nii olema saaks. No õnneks ei vahi naabrid mu magamistuppa

Kevade ootel…

03.11.2008

.

.

Panin lambist praegu vabavärssi.

Ma veel ei tea, mida edasi teha, kas jättagi nii või hakata teda riimutama.

Kui aus olla, siis vabavärss ei ole minu jaoks. Prooviks olen neid kirjutanud, aga head nahka pole välja tulnud.

02.11.2008

.

.

Nägin täna langevat tähte.

Jah, ma soovisin ka. Kuigi mu taolised soovid ei ole täide läinud, võin ju ometi unistada, et ehk ükskord siiski…

01.11.2008

.

Mul ei ole enam sõnu.

Täna öösel on jälle keegi käinud, kriipinud-kraapinud ukse ja murinud seni ainukesena terve olnud luku. No õnneks on võtmega võimalik seda veel avada.

Mul on 18 aastat vana auto ja mitte midagi sealt võtta ei ole.

Ma ei saa aru, mis värk on.

01.11.2008

.

.

Jassi Zahharov & Nele-Liis Vaiksoo – Öölaps

Öölaps…

Jah, just.

Ilus laul, kas pole? Otsisin seda lugu ammu ja nüüd siis lõpuks leidsin

Mis puutub minu öösse, siis magasin hommikul täiega sisse. Suure ehmatusega kargasin voodist välja ja ilmselt seetõttu olengi nagu puuga pähe saanud. No nii uimane pole ma ammu olnud. Pea, raip, ka valutab.

31.10.2008

.

.

Kuidagi helge on tänane meeleolu.

Ei kõiguta seda ka aknast vastu vahtiv mornivõitu ilm ja lakkamatu vihmasadu.

Jah, mõni ikka mõjub hästi.

29.10.2008

.

.

Taevas Lasnamäe kohal on tumehall ja müristab.

Kohe-kohe peaks algama paduvihm…

.

No tuli, jah, paar piiska, a pilved kadusid teadmata suunas

28.10.2008

.

.

Mis edasi sai?

Tegin mõned ümberkorraldused. Need kõik on siin lehel näha.

Tulemusega olen rahul

Mis ma veel tegin? Sain viimase ürituse piltide lingi ja vahtisin neid. Ning jõudsin järeldusele: olen tõeliselt vana ja kole. Päris ausalt kohe

Ma ei jää mitte ühelegi pildile normaalse näoga.

Ei grammigi fotogeensust :S

27.10.2008

.

.

Mul on kohutavalt aeglane arvuti kodus.

Aga ma jõudsin siiski kõik imed omale alla laadida. Just täpselt õigel ajal

Nüüd laen need Box.net-i ja siis vaatan, mis edasi saab.

Imelisele Imetegijale ütlen aitäh!

26.10.2008

.

.

Kodus tagasi.

Täna ei olnud enam nii mõnus kui eile, vihma sadas ja tuul tembutas. Jõud sai ka kiirelt otsa. Et siis lõpetasime poolest päevast. Aga eilne oli puhas nauding, ilus sügispäev, kus päikegi suvatses end näidata.

See, et ma nüüd kohvikannugi tõsta ei jaksa, on muidugi mu oma viga

Rohkem füüsilist tööd ja vähem istumist!

26.10.2008

.

.

Mis saab kontorirotist, kui ta terve päeva õues rehaga vehib?

Puuhobune

25.10.2008

.

.

Homme hommikul põrutan maale…lehti riisuma.

Loodetavasti ei tule tormi ega paduvihma.

Ärge mulle siis kirjutage ega joonistage Ma pole arvuti ligi.

A pühapäeval juba võiks… Huvitav, kas keegi tõesti teeks seda.

Mida ei tea, seda ei tea.

24.10.2008

.

.

Miskine asi ajab hirmsasti itsitama. Oimaivõi

Hea, et keegi ei näe

A muidu on ikka sama töine kui eile. Totakas mehaaniline toksimine ja uni tikub vägisi silma.

23.10.2008

.

.

Väga töine päev.

Uute mudelite näidised tulid. Nimekiri on hirmus pikk ja esmane arvelevõtmine on nii krdi aeganõudev ning väsitav. Igale lapsukesele tuleb uus kaart avada ja igal kaardil terve posu erinevaid välju täita. Numbreid ja tähti peab hoolega jälgima, et midagi vahele ei jääks. Silmad on kirjud juba.

Lohutuseks kuulan oma lemmikut. Jälle? Jah, iga päev ja iga kell

22.10.2008

.

.

Tuleb välja, et mu Flash Widget ei olegi kummist.

Ma muudkui salvestan ühest otsast laule juurde, aga teisest otsast kustutab neid maha, et uutele ruumi teha. Nagu põhjatu purk, kuhu pealt sisse topid, aga alt sama palju välja kukub. Sa krdi krt :S

Mingi valik tuleb teha ja see on raske, sest kõiki tahaks siit kuulata ja mitte ühestki loobuda.

Pean nüüd mõtlema kohe, mida teha…

Kõige õiglasem on talitada seekord põhimõttel: kes ees, see mees. Et siis viimane plaat jääb välja ja kõik järgnevad ka (neid ju tuleb veel? ). Ega see tähenda, et ma neid kuulata ei saa. ikka saan, isegi mitmest kohast

20.10.2008

.

.

Jah, ma kirjutangi.

Ei tea veel, mis sest välja tuleb ja kas üldse tuleb, sest pea on poole päevani magamisest veidi uimane ja silmad udused ning jooksevad vett (mingi põletik vist).

A muidu pole viga

19.10.2008

.

.

Nüüd põrutan juuksurisse.

Mis värvi siis seekord teeme? Valgeks, mustaks, punaseks või roheliseks? Eks näis, mis mõtted teel pähe tulevad

Õhtul ootab hunnik toimetusi ees ja homme saab pidu. Keegi on võtnud nõuks hõbepulmi pidada. Tubli, tubli, seda ei juhtu iga päev

Pühapäeval, kui koju tagasi jõuan ja kui väga hullu pohmakat pole (poja lubas kaine autojuht olla ), siis hakkan…luuletama. Sulg juba ammu sügeleb

17.10.2008

.

.

Kell on pool üks öösel ja ma lõpetasin oma tabelite tegemise. Aitab tänaseks küll. Mul on ziiber.

Homme pean veel jätkama. Ühte-teist on vaja muuta, siis kõik selge pilguga üle vaadata ja ära saata. Neid oodatakse pikisilmi.

Et siis prognoosime tulusid-kulusid. Tulem peab rahuldama kõiki – sel aastal  paberil, järgneval aastal tegelikkuses.

A kes mind rahuldaks? Imelik küsimus. Eks ikka mina ise.

/Kao parem magama ja näe värvilisi unenägusid sellest, mis võiks olla, a mida tegelikult pole.

17.10.2008

.

.

Kohutav peavalu. Nagu alati, kui õhk on puhas ja kõrged külalised läinud.

Mõned küsimused said selgemaks. Palju on lahtisi otsi. Väga palju. Tulevikku võib siiski veidi kindlamalt vaadata.

Veel sel nädalal tuleb teha hirmpalju arvutusi ja ümberarvestusi.

A see ju ongi osa mu tööst.

15.10.2008

.

.

Mõni öö on ikka mustem kui teine.

Keegi on mu pleki ära mõlkinud, päris korralikult kohe. Loomulikult ei tea ma, kes ta oli, mis asjaoludel väga lai tee talle kitsaks jäi ja miks ta pidi spetsiaalselt parkimiseks süvendatud valgustatud kohas poolenisti kõnniteel seisva auto ära rihtima. Sellel kohal seisab mu auto igal ööl ja nii juba kaks aastat jutti. Oma visiitkaarti mõlkija mulle ei jätnud.

Vot siis.

Mu tuju on nii paha. Lisaks kõigele on täna ülipingeline päev ja homme tuleb veel hullem.

Kes lohutaks…

14.10.2008

.

.

Tänase päeva märksõna – aastaprognoos.

Et siis täna peab teadma, kui palju kogu järgmise aasta jooksul ära müüa õnnestub, ja seda kuude kaupa ning mudelite lõikes. Erinevaid mudeleid on sadakond.

Kui majandus oli tõusuteel, polnud eriti raske prognoosida. Käesolev aasta andis valusa laksu ja järgmist ette ennustada on väga kahtlane tegevus. Aga peab. Ja kui mööda paned, saad ise vastu päid ja jalgu

Ennustagem siis kohvipaksu pealt

13.10.2008

.

.

Kui olin kodust välja sõitnud, hakkasin mõtlema, et miks mu pilt täna nii udune on. Siis avastasin, et prillid on koju jäänud. Tagasi ka enam ei läinud. Valges pole veel väga hull, aga pimedas ei tohiks nõnda riskida.

Ja põõsas passivaid pollareid ka õigel ajal ei märka. Noh, ega ma neid niiväga kardagi. Olen oma trahvilaksud kõik kätte saanud ja sellest ka midagi õppinud. Juba mitu aastat sõidan üsna korralikult.

Sülitan kolm korda üle vasaku õla

Ega ma päris pime nüüd ka pole Prilliga näiteks oma nina alla üldse ei näe, ikka klaasi alt pean piiluma või siis klaasid hoopis eest võtma. Aga jah, ei saa salata, kaugvaate lööb selgeks küll.

13.10.2008

.

.

Millegipärast meenus täna, et mul on olemas ka MSN ja isegi Skype. Sada aastat pole seal suhelnud. Huvi pärast piilusin mõlemasse. Paroolid olid veel meeles, aga ühtegi hingelist ei olnud, isegi türklasi mitte

Kunagi olid ajad, mil kasutasin MSN-i väga aktiivselt. Ja siis ühel päeval…ei tahtnud ma enam seda avada. Ei avanud ka. Sellest on möödas vist üle kolme aasta. Kõik mu kontaktid jäid sinna suletud ukse taha. Mingil hetkel regasin omale teise kasutajanime, mis tollal oli vajalik, kuid täna enam mitte. Nii seisabki mu MSN tühjana ja kasutuna.

Skype-s suhtlesin viimati aastal 2006. Meenub, et ükskord kaasas mu vestluspartner meie privaatsesse jutuajamisse kogemata kellegi kõrvalise isiku. Ega see niisama jäänud ja kuuldu-nähtu kohta torgati sapised vihjed üles ühte avalikku foorumisse. Minul polnud midagi karta, küll aga tundis teine pool end ebamugavalt. 2007 ma enam Skype-i ei vajanud ja tollesse foorumisse pole ka sisse loginud, kuigi tean, et see tegutseb endiselt aktiivselt ja mu kasutajanimigi ripub seal edasi. Tahaks kustutada, aga ei saa. Tean ka, et keegi luulehuviline kalamees on pool Poognat sinna kopeerinud.

Mis puutub messengeridesse, siis ehk kunagi läheb neidki uuesti vaja, no näiteks saja aasta pärast.

Mine isahane tea

12.10.2008

.

.

Olin sunnitud täna mitu tundi mööda poode kolama. Väsitav ja vastik. Shoppamist ei salli ma silmaotsaski ja minupärast võiksid kõik asjad ostmata jääda. A mis sa hädaga teed, seekord polnud pääsu. Tuli see käik ette võtta.

Tulemusega võib õnneks rahule jääda.

11.10.2008

.

.

Ei tea, kes mu laulusõnade peale nii tige on olnud, et pidi kohe õite mitut laulu rappima ja ühtedega pärjama. Ehk sai ta sellest tegevusest mingi rahulduse.

Ega see laulude väärtust ei vähenda. Sõnad jäävad ikka sõnadeks ja laulud lauludeks. Ja minu jaoks on nad armsad, nii kallid, et hoian neid hellalt, soojendan oma südamega ja hellitan oma hingega.

Armastan neid väga, pandagu või 100 ühte.

10.10.2008

.

.

Veel üks video

Merele: http://www.youtube.com/watch?v=KN4Z35vJCxA

Aitäh!

Sõnade autor olen muidugi mina. Kes koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise

Viisi autor ja laulu esitaja ei vaja küll tutvustamist, sest kes meist ei teaks… Aga mulle meeldib Tema nime kõva häälega välja hõigata – JYRI

08.10.2008

.

.

Box.neti Flash Widget neelab häbematult kõik täpitähed ja kuvab laulude pealkirjad moonutatult. Mida teha? Kas kirjutada ä asemel a, õ asemel o jne.

Olen nõutu…

08.10.2008

.

.

Tänase päeva märksõna – õunamahl

Et mis ma sellega teen? Toores mahl plastpudelitesse ja sügavkülma. Ei mingit suhrut, ei mingit keetmist! Parim jook talvel. Äraproovitud värk.

Pudeleid ei tohi muidugi kurguni täis villida, sest jää ju teatavasti paisub

Enne tarvitamist sulatada. Loksutada võib ka

Veidi paneb muretsema, kas külmik mahutab kogu selle laadungi või mitte. Õnneks on teine üsna kopsakas ja kobe ja 25 liitrit ei tohiks probleem olla.

07.10.2008

.

.

Terve eelmise nädala pommitati mind ingliskeelsete küsimustega. Teemaks rahvusvaheline maksustamine. Ei tunne ma end koduselt selles valdkonnas. Kuid käsk oli ühene: you must help us!

Eks ma siis üritasin, pommitades omakorda Maksuameti erinevaid konsultante oma rumalate küsimustega. Maksuamet on muidugi viimane koht, kuhu ma helistada tahaksin, aga seekord polnud pääsu. Vastused tõlkisin vene keelde ja sellisel kujul sai need edastatud, kuna mu inglise keelega on nii nagu on. A see ei pidavat olema probleem. Igal juhul saime me üksteisest aru.

Mina muidugi sain peavalu ja allergia sissetulevate e-mailide vastu

Ega sellega asi lõppenud pole. Võiks öelda, et see on alles algus. Milleni kõik välja viib, pole veel selge. Igal juhul on kardetav tulemus meie kõigi jaoks üsna ebameeldiv ja nii mõnelgi on oht  ümberkorralduste tulemusena kaotada oma praegune töö. See koll varitseb mindki.

Ei teagi, kas see on hea või halb. Kui mõelda, et olen ühe ja sama tooli peal istunud juba kümme aastat, siis oleks tagumine aeg tõusta ja uus istekoht otsida. Teisipidi võttes ei tahaks nagu, sest tuleb tunnistada, et tool, millel istun, on üsna pehme ja mugav.

Igal juhul ei oska ma täna öelda, kus olen või mida teen järgmisel aastal. Ebakindlus tuleviku ees tekitab kuhjaga pingeid ja stressi.

Võib-olla peaksin hakkama kohe uut töökohta otsima…

06.10.2008

.

.

Kellele meist ei meeldiks, kui öeldakse, et sa kirjutad hästi. Sellised hinnangud mõjuvad kirjutajale innustavalt.

Alati ei kiideta ja kriitilised märkused panevad mõtlema, kuidas saaks paremini. Kui öeldakse, et rütm lonkab ja riimid on liiga kulunud või ei ole head, siis seda on võimalik kohendamisega paremaks muuta – sõnu ringi tõsta, mõnda sõna asendada teisega, midagi välja jätta, midagi juurde panna  jne.

Aga kui öeldakse, et sa kirjutad küll väga hästi, kuid su luules puudub avatus ja loominguline avarus, mida luule võiks anda lugejale, et sa ei anna endast ära, vaid tahad võtta lugejate mõistmist endale, siis olen ma nõutu.

Piltlikult väljendades olen suveniiride tootja, kes ei tea tõelisest kunstist midagi. Üsna karm hinnang, mida on öeldud mulle rohkem kui üks kord. Kuna ütleja on autoriteetne autor, siis ei tohiks ma tema sõnades kahelda.

Ma ei tea, kuidas seda viga parandada, kuidas kirjutada nii, et mu luule ka lugejale midagi annaks. Saan aru, et see on kinni mu kirjutamisoskuses. Kui väga ma ka tahaks, ei oska ma teisiti. Ja sellest on kahju.

Mida enam ma sellele mõtlen, seda vähem tahan kirjutada. Isu kaob ära. Muidugi jääb võimalus kirjutada ainult kirjutamise pärast – iseendale ja oma päevikusse, aga kui iga järgnev luuletus saab olema kehvem eelmisest, siis ei taha ka seda teha.

Luubi all oli seekord mu viimane luuletus “Kui meri embab maad”, mille eile Poognasse üles panin. Nagu lugeja hinnetest järeldub, siis alla minu  keskmise taseme luul.

Võib-olla peaksin võtma puhkust ja tulema tagasi näiteks kevadel või koguni aasta pärast. Igal juhul ei maksa väga oodata, et ma lähiajal midagi kirjutan.

Mu eneseusk on löönud kõvasti kõikuma.

05.10.2008

.

.

Sain eile omale veel ühe imelise plaadi, mida kuulamast ei väsi.

.

Nii vähe, nii vähe on vaja,

et heliseks õhtutes hing -

Su laule ja häält, selle kaja,

ja viisides hõljuvat mind.

 

 

04.10.2008

.

.

Ööd on siin mustad

Kell hakkas üks öösel saama ja olin end magama seadmas, kui kuulsin kummalisi hääli. Algul arvasin, et naabrid kolistavad. Nende tegemisi on ikka aeg-ajalt kuulda, kui omal toas vaikus valitseb.

Heitsin veel viimase pilgu arvutisse ja pugesin voodisse. Vedasin teki kõrvuni ning olin peaaegu unne vajunud, kui kuulsin uuesti sama häält, nüüd aga palju selgemalt ja lähemalt. Tundus, et see tuli justkui minu korterist. Kargasin voodist välja ja hiilisin tudisevail jalgel, ihukarvad püsti, pimedasse esikusse. Panin tule põlema ja ohkasin kergendatult – ei hunti ega tonti.

Äkitselt seisin fakti ees, et keegi on mu välisukse taga, lõgistab linki ning mütsutab vastu ust. Käsi tegi imekiire liigutuse kontrollimaks, kas uks on ikka korralikult lukus. Jah, oli küll. Natuke julgust kogunud, kergitasin ettevaatlikult uksesilma ees olevat katet. Trepikojas laiutas pimedus, kuid keegi seal pimedas andis uuesti endast märku. Kraapivate küünte krigin pani vere tarretama. Mõne aja pärast kostis väga vaikselt ja haledalt ühe neljajalgse hädalise häälitsus – see oli kass.

Jalad värisesid ikka veel, kuid kivi langes südamelt. Loom aga nõudis järjekindlalt sisselaskmist. Mida teha? Ma ei söandanud ust praotada. Kujutasin ette, kuidas hirmunud ja segane elukas tuppa lipsab ning mis edasi saama hakkab, kuidas ma teda mööda tube taga ajan, püüdes välja kihutada, ning mida rohkem ma mõtlesin, seda hirmsamad pildid silme eest läbi jooksid. Äkki on ta haige ja kargab hoopis mulle kallale, kriibib käed-jalad veriseks ja mine tea, mida veel teha võib. Ei, ei, otsustasin ust mitte avada.

Lõpuks kustutasin tuled ja läksin voodisse. Mütsatused vastu ust ning kraapimine ei lakanud. Kuidagi suutsin siiski uinuda.

Hommikul ei olnud trepikojas kedagi. Vaid küünejäljed uksel ja mööda treppi pool korrust allapoole rännanud jalamatt võisid jutustada öistest sündmustest.

Ebameeldiva tundega asetasin mati õigesse kohta tagasi, astusin trepist alla ning ruttasin tööle. Päev oli kiire ja närviline, kuid mitmel korral leidsin end mõtlemast läinud ööle. Pidin endale tunnistama, et olen lootusetu jänespüks.

Veel ühele asjale mõtlesin. Kuidas küll tahaksin sellistel hetkedel, et keegi võtaks mind oma soojade kaitsvate käte vahele ja sosistaks kõrva: “Kullake, ära karda, mina olen ju sinuga.”

Ma ei tea, kas see “keegi” kunagi leiab tee minuni.

01.10.2008

.

.

Puhuma pandi.

Ma polnud kunagi puhunud ja küsisin pollarilt, mida ma tegema pean. Too ütles, et võta aga ots suhu ja tegutse…

Tundus, et ei saanud küllalt, sest ta tahtis muudkui veel ja veel.

A puhuma pidid kõik, kes parasjagu teel juhtusid olema

29.09.2008

.

.

Ikka s*taks haige.

Pole paremaks läinudki. Pigem hullemaks.

Palavikku talun ma suhteliselt hästi, aga seekord on nõrkus ja see teeb tobedaks.

27.09.2008

.

.

Ammu pole nii halb olemine olnud.

Kurk on valus, nina tilgub, silmad udused, pea uimane ja teha ei suuda midagi.

Ühesõnaga – haige.

24.09.2008

.

.

Ämblik seina peal. Musta värvi ja väike. Ilus.

Ei, ma ei pistnud kiljuma ega roninud toolile. Vaatasin teda ja jätkasin oma tööd.

Oleksin tahtnud pai teha

.

Sain lõpuks oma suvised pildid kätte.

Olen tabanud palju ilusaid hetki, aga piltide kvaliteet ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Võta üks ja viska teist.

Mul on tõeliselt kahju

22.09.2008

.

.

2008

Mis ma Sulle siis ütlen?

Oled olnud minu imetlus,
minu iidol ja igatsus,
minu salajane unistus,
mille täitumise tõenäosus
on nullilähedane.

Oled mu päevaste
mõtete sasipundar
ja öiste unede ilu.

Vahel ma küsin endalt:
kaua veel võib?

Samas tean, et ei taha
Sulle selga pöörata.

Ikka ootan ja vaatan
ja kuulan ja kajan.

Sind vajan…

…olles ja jäädes Sinuta.

21.09.2008

.

.

Keegi küsis mu käest Rate’s (vist juba kümnendat korda), et miks küll nii ilus naine ikka veel vaba on. Püha müristus! Kust mina seda tean? Kuidas ma ei salli selliseid küsimusi!

Ju siis pole mulle määratud kedagi. Muidugi ma tahaksin, et oleks. Tahan minagi seda, mis näib nii loomulik ja mida igaüks meist tahab – olla olemas kellegi jaoks, anda endast ja saada vahel ka vastu.

Ma ei hakanud küsijale midagi seletama. Oleksin võinud ju rääkida pikalt ja laialt neist miljoneist üksikuist siin maamuna pääl, ka sellest, et ilu on vaataja silmades ja mina pole ilus, vaid täiesti tavaline naine, silmapaistmatu ja kõrvukuulmatu. Ja kes mind ikka tahtma peaks. Mitte keegi.

Aga meel läks kurvaks, sest tuleb tunnistada, et suhete puudumine mõjub mulle halvasti ja kui nii edasi läheb, siis pole varsti enam loomingulisust ollagi.

21.09.2008

.

.

Sain heatujusüsti

Mis sest, et pean hommikuni ootama ja senikaua mööda seina üles-alla ronima, oma taltsutamatust ohjeldama ja kannatamatust kannatama

Ikkagi on hea olla

19.09.2008

.

.

Numaivõi. See ON hea:

Metallica – No Leaf Clover

Parim rohi sügismasenduse vastu

19.09.2008

.

.

Täna käisin notari juures.

Notar vaatas mu passi ja siis mulle otsa. Naeratas. Naeratasin vastu ja küsisin, kas tundmatuseni muutunud? Ei pidavat olema, ainult juuksevärv on teine.

Passist vahtis vastu blondi peaga tüdrik aastast 2003

Kuna tegu oli hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmisega, siis loomulikult küsiti ka abielulahutuse tunnistust. Seda pean ma alati kaasas kandma, justkui kõige tähtsamat paberit

Huvitav, et nad kunagi ei küsi, kas ma uuesti abiellunud pole?

No ei ole, aga küsida ju ikka võiks

17.09.2008

.

.

Toad on külmad ja ainult teki all on hea olla.

Aeg oleks küte sisse lülitada.

Mul on hunnik riideid seljas ja ikka on külm.

16.09.2008

.

.

Maal käimine mõjub linnainimesele alati hästi.

Metsas sai kolatud, kummikud jalas ja vesi kohati talla all lirtsumas. Ega ma, argpüks, üksi poleks julgenud minna, aga õde mul õnneks julge, ei tema karda hunti ega tonti

No tonte ja hunte ei kohanud, küll aga nägime oravat puult puule hüppamas ning sisalikuga õnnestus tõtt vahtida. Kopra pesakuhilat käisime ka piilumas ja tammi, mida nood sunnikud üritavad lolli järjekindlusega jõele ehitada ning mida tuleb ikka ja jälle lammutada, et päästa jõeäärseid maid üleujutuse eest.

Kastme jagu seeni korjasime ka kahepeale kokku. Kuuseriisikaid oli metsaalune täis, aga korvi panna polnud suurt midagi, sest enamik neist vanad ja vettinud.

Nüüd siis linnas tagasi, põu ja taskud energiat täis

14.09.2008

.

.

Järgmisena kirjutan luuletuse, kuidas minust sai odaviskaja

OK, mul viskekätt ei ole. Pole kunagi olnud. Aga visata tuleb tihti, näiteks pliiatsit nurka.

Kui veel viskamisest rääkida, siis meenub, et keska ajal lendas kuul vasaku käega tõugates kaugemale kui paremaga. Ei, ma pole vasakukäeline. Ja üleüldse polnud ma mingi tõukaja, vaid mängisin hoopis võrkpalli

Aga homme tõukan tagumiku tooli küljest lahti ja sõidan Raplasse.

Peab laskma sügisel end tuulutada

12.09.2008

.

.

Veendusin veelkord, et olen täielik lambapea.

Kolmandat korda sõitsin ühte ja samasse kohta ja loomulikult oskasin ka seekord ära eksida.

Muuga aedlinn on endiselt mu jaoks üks suur mõistatus. Mu meelest on sealsed tänavad kõik ühesugused ja mida rohkem seal tiirutad, seda väiksem on tõenäosus, et õige koha üles leiad.

No suure seiklemise peale jõudsin lõpuks ikka kohale.

Loodan, et minu missioon on selleks korraks täidetud ja vennale soovin hyvää kotimatkaa

12.09.2008

.

.

Praegu mõtlen, et…

…kummaline küll, aga vargad ei viinud ära mu plaate, kui nad autos käisid ja kõik seal segi pöörasid. Mitte ainsatki ei näpatud.

No ilmselt siis ei olnud Black Sabbath ja Metsatöll nende maitse… ja Jyri laulud ka mitte.

Ei noh, hea, et niigi läits

10.09.2008 

.

.

Eile sai mu headus sekundiga otsa.

Peaaegu oleksin kedagi tänavale visanud. Öö oli juba ja ma ei teinud seda, kuid kaotasin enesevalitsemise ja sõimasin näo täis. Põhjalikult ja armutult. Jajah, sedagi võib minuga juhtuda, kui mu kodus vaiba peal kiputakse lõket tegema. Õnn, et ei juhtunud õnnetust.

 Täna on kord majas. Mu ultimaatum ilmselt mõjus. Aga tööle ma ei julgenud minna. Istun kodus ja valvan ja ootan laupäeva.

09.09.2008 

.

.

Ei oskagi midagi öelda.

Olen täna ja ilmselt ka järgnevad kuus päeva üsna napisõnaline. Kui kõik hästi läheb, siis laupäeva õhtul saan jälle iseenda peremeheks.

Ehk kirjutan siis ka mõne luuletuse

07.09.2008

.

.

Ilus lõpetus oli sellele muidu nii mornile päevale

Aga nüüd on juba öö. Ja hommikul sõidan Romurallile. Noorem poja teeb seal trikke.

Lähen pöialt hoidma ja kaasa elama

.

Oli kõike – kärtsu, mürtsu, tossupilvi, hirrrmsat plekikolinat, põnevust ja pabinat A2-Autowelt oli uhkelt esindatud. Lillaks võõbatud auto valgete reklaamkirjadega hakkas teiste hulgas kenasti silma ja noor Treks roolis oli tubli.

Kõige paremini just ei läinud, kuid kõige halvemini ka mitte, ühesõnaga harju keskmiselt.

Ega see rallitamine sõitjatele kerge ole. Need obadused on üsna tugevad, mis seal saadakse. Peale võistlust on pea uimane, kael haige ja kõik kohad hellad. Keegi sai ka põletada. Jõhker värk.

Aga mina sain terve päeva õues olemise tasuks kenad roosad põsed

Vaata siis Lepatiinu albumist pilte ka

Pildi link: http://fotoalbum.ee/photos/Lepatiinu/36410251

06.09.2008

.

.

Täna magasin sisse.

Ärkasin siis, kui oleks pidanud uksest välja astuma.

Tobe olemine pooleks päevaks kindlustatud.

.

Veendusin järjekordselt, et ei oska kirjutada. Ärgu keegi proovigugi väita vastupidist.

05.09.2008

.

.

Raske nädal tuleb, võib-olla ka kaks. Ma veel ei tea.

Võimatu on siin midagi ette ennustada. Kõik sõltub asjaoludest, mis senini on kujunenud ikka inetuks. Õnneks juhtub seda vaid paaril korral aastas.

 Vahel mõtlen, et tahaks ära põgeneda selleks ajaks. Minna kuskile, kust keegi ei teaks otsida. Aga kuhu sa, hing, ikka lähed. Ja kuidas sa pöörad selja kellelegi, kes on elu hammasrataste vahele jäänud ning iseendaga enam hakkama ei saa. Nii ulatadki ikka ja jälle oma abistava käe, ootamata seejuures vastuteeneid või tänusõnu. Noh, neid viimaseid on muidugi ka öeldud.

Kui ei ole enam ema, siis peab olema õde, kes uppuva laeva vee peale tõstab, tormist päästab ja rahulikule teele tagasi lükkab. Kuni järgmise korrani. Kuidas küll tahaks teha nii, et neid uppumisi ei oleks. Sry, aga see pole minu võimuses.

 Mul on seda kõike raske taluda ja neil nädalatel lähen alati liimist lahti. Rahulikult saan hingata alles siis, kui tuleb Lapist kõne, et nüüd on jälle kõik korras.

Siinjuures tervitan üht head inimest, kes seal kaugel pöörijoone taga on abiks ja toeks olnud, vahel ka niisama lobisenud, öösiti sõnumeid saatnud, laulnud ja mänginud kitarri. Eks ikka läbi telefoni Ta kutsub mind naljatades kallikeseks. Njah, pole ma kellegi kallike. Isegi näinud ei ole teda, ei pildilt, ei ilmsi, ei unes. Ja nii ongi parem. Me elame kumbki oma elu.

Aga mõni hea sõna teeb teinekord südame soojaks.

04.09.2008

.

.

Täna olen terve päeva naeratanud.

Miks, ei saa isegi aru. Mitte midagi ei ole juhtunud. Kõik on vanaviisi, aga tuju on suviselt helge. Eks see ongi see naiste tsükliline elu, et kord on hea ja kord halb.

Ja põhjust teab vaid Kuu

02.09.2008

.

.

Nunuh, ma olen siin

Istun omas kodus, vaikselt ja vagusi. Vihm teeb uniseks ja uimaseks. Proovisin kirjutada ka, aga midagi ei tulnud välja.

Võtan siis vabalt, jäädes ootama seda head ja ilusat ja inspireerivat.

A mis see olla võiks?

29.08.2008

.

.

Sõitsin bussiga koju, mis minu jaoks oli elamus omaette, sest seda juhtub haruharva.

Rahvast oli suhteliselt palju. Õnneks ei näe ma veel nii vana välja, et istet pakkuma kiputakse Tuli need paarkümmend minutit püsti seista. Kinnihoidmisega oli veidi raskusi. Kui küünitasin käe pea kohal asetseva tibukollase tugipuu poole, selgus, et ei ulatu hästi selleni. Ma pole küll mingi kääbus, ikka üsna pikk omast arust. Lõpuks klammerdusin rihma külge, mis seal üleval tolknes. Seegi oli liiga kõrgel ja käsi kippus ära surema.

Nii ma siis sõitsin ja mõtlesin omaette, et huvitav, millistele koljatitele see buss küll valmistatud on ja kus riigis nood elada võiksid. Või on see mõeldud sõitmiseks ainult paaridele. Et mees on pikk ja hoiab ülevalt pulgast kinni, aga naine omakorda hoiab mehe… käest, jalast või millest iganes

Aga jah, sõit kulges muidu kenasti. Buss oli uus ja ei mingit loksutamist.

27.08.2008

.

.

Ma isegi ei oska vihastada enam. Olen lihtsalt nördinud.

Aga vat, sitapead, te ei leia seda sealt, kust otsite! Ma kannan seda endaga kaasas! Igal õhtul tassin tuppa ja hommikul tagasi. Asjata vaev oli!

Tühi prillitoos, vanad kindad ja päevinäinud lauanuga? Huvitav, kellele need maha müüa õnnestub? Ja oma spets. purustusriista jätsite mulle, aga minu käes seda enam ei ole. Küsige politseist või nuuskige prügikaste!

Kolmnurkklaasist on muidugi kahju.

Ei tea, kas julgengi uut klaasi panna. Viimaks tullakse otsima seda, mis maha jäi ja lüüakse uuesti puruks.

Vastik tunne on.

27.08.2008

.

.

Oodates õhtutes

Üks väga armas inimene andis mulle täna selle lingi:

http://www.youtube.com/watch?v=NupTN2gMZ5c

Keegi on minu ja Jyri ühisloomingu (oi, krt, kuidas see sõna mulle meeldib ) YouTube’i üles pannud. Eks ma olen natuke meelitatud ka

Aitäh!

25.08.2008

.

.

Võrratu loojang!

Kordumatud värvid ja iga pilveriba erinevat värvi. Kuma poolde taevasse.

Kes ei näinud, jäi paljust ilma.

Vaatasin ja vesistasin suud, sest jäädvustada polnud millegagi.

Ja meel läks kurvaks.

23.08.2008

.

.

Täitsa pekkis.

Selle asemel, et teki alla pugeda, tuli kell kaksteist traumapunkti sõita. Loomulikult Tallinnasse. Mustamäele.

Just jõudsin tagasi ja kell on kolm öösel. Hommikul tuleb sama teekond uuesti ette võtta, sest kummaline küll, aga kirurgi ei olnud kohal.

Muidugi sõimati kõigepealt registratuuris nägu täis, et miks te tulete öösel ja mitte päeval. Miks inimesed tulevad ikka ja jälle valel ajal. Saage aru, et me võtame öösiti vastu ainult neid, kes juba peaaegu surnud on. Meil ju ainult üks kirurg ja seegi opil.

Sry, päeval kahjuks ei teadnud, et asjad nii hullusti on. Kui ükskord teada sain, oli öö ning silme ees hakkasid kerima kunagi kuuldud ja nähtud hirmu- ja õuduslood. Nii arvasingi, et parem karta kui kahetseda. Kuuldes, et ma Maardust tulen, vaadati mind kui peast põrunut. Eks ma seda olengi vist.

Arst seevastu oli väga mõistlik ja üsna mureliku näoga ütles, et asi ongi tõsine. Kirjutas antibiootikume välja ja soovitas need veel öösel Tõnismäelt ära osta ning kohe sisse võtta. Nii saigi tehtud.

Minu endaga on kõik korras, kui mitte arvestada seda, et närvid on krussis. Mis parata, minu laste valu on ka minu valu.

Koju tagasi sõites kaperdas noor rebasenolk kanali lõpus sõiduteel. Nägin kaugelt, et keski teel, ja võtsin hoo maha. Lõpuks jäin päris seisma ja vaatasime tõtt. Küll oli ilus teine.

23.08.2008

.

.

Tahtsin siia midagi kirjutada, aga läks meelest ära

Öösel kirjutasin luuletust. Kuni poole neljani. Magama minnes oli tunne, et sai hea, aga täna enam mitte. Tundub, et ongi paljas sõnamulin, ilma tundeta.

Täna lähen kell kaksteist magama, sest muidu olen homme zombi. Ei ole enam need ajad, mil mitu ööd võis järjest üleval olla ja mõnest tunnist unest piisas, et oma päevaseid toimetusi uimerdamata teha

Vanasti sai eksamiteks ikka öösiti õpitud, ja peale kannutäie kohvi joomist tuli vastu hommikut nii mõnus uni, et lase aga olla

22.08.2008

.

.

Pea valutab.

Eile õhtul sain hirmsa ehmatuse osaliseks. Ega see meeldiv ei olnud. Ikka päris kole oli. Peale mõningast toibumist püüdsin asju selgitada. Ega ma päris täpselt teagi, kas mind uskuma jäädi. Kui ei, siis ei, aga minu südametunnistusel pole seda pattu, milles mind süüdistati.

Kogu see asi ärritas parasjagu üles ja öösel ei jäänud ma magama. Nägin poolunes olles mingeid painajalikke unenägusid. Loomulikult ei maganud ma end niiviisi välja.

Viimasel ajal on üldse kuidagi halvad uudised ülekaalus olnud. Üks lops teise järel. Pole ime, et tervis logisema hakkab.

Valuvaigisteid ma ei tarbi, sest nii hulluks pole asi veel läinud. Peale aspiriini ja pipraplaastri ei ole mul ühtegi muud ravimit kodus ja kui miski muu enam ei aita, siis peab üks neist kahest aitama

Imelik inimene

Ahjaa, Višnevski salv on ka ja see on absoluutselt asendamatu omal alal. Mitte ükski teine mögin, mida apteegid täna selle imerohu asemel üritavad pähe määrida, ei aita mädapaisete vastu. Mul on tulnud aeg-ajalt viimastega armutut võitlust pidada. Ükskord oli asi nii hull, et pidin sööma antibiootikume. Tookord sain abi, aga armid jäid – üks põsele, teine kintsule. Mingi aja pärast tulid nad jälle. Õnneks mitte nii koletumal kombel. Nii on see vahelduva eduga olnud juba palju aastaid.

Vanasti tehti sellise häda vastu omaveresüsti ja see aitas. Tänapäeval on keegi tark selle ära keelanud. Višnevski salvi ka enam ei müüda, kuigi haiglates kasutatakse edasi. Eks arstid teavad, mis on tõhus ja mis mitte.

Ja milline suurepärane hais sel rohul on!

20.08.2008

.

.

Keegi on mu auto kallal käinud ja ukseluku ära lõhkunud. Krdi pervert selline! Olen nii püha viha täis.

Ega ma ei tea, millal see juhtus, sest pole neli päeva sõitmas käinud. Istun kodus ja vahin niisama lakke. Täna tahtsin poodi minna ja ennäe üllatust.

Auto seisab maja ees tänavalaterna valgussõõris. Ja mul ei ole signat, sest signa maksab rohkem kui auto. Kui ära viiakse, tuleb uus vanake osta, aga siis olen targem ja valin sellise, millel signa peal on.

Loodan siiski, et ei viida ja selles lootuses andsin endale lubaduse, et alates tänasest panen igal õhtul salaluku peale. No ei mäletanud enam, kus see asus. Suure otsimise peale lõpuks siiski leidsin.

19.08.2008

.

.

Viimasel ajal on mind hakanud painama tahtmine Poognast välja kolida. Võimalik, et selle üheks põhjuseks on seal lokkama löönud ebaterve õhkkond.

Ma veel ei tea, kas see oleks mõistlik tegu ja seetõttu veeretan esialgu ainult mõtteid selles suunas. Poogen ei kaotaks sellega midagi, küll aga kaotaksin mina need vähesedki lugejad, kes seni on võtnud vaevaks mu teoseid lugeda ja nende kohta ka arvamust avaldada. Keegi ei viitsiks mu luuletusi päevikust otsimas käia. No võib-olla ehk mõned üksikud persoonid teeksid seda. Luuletamine sellisel juhul võrduks ühte suurde avatud sahtlisse kirjutamisega. Kirjutad ja tunned rõõmu, viskad luuletuse sahtlisse ja tead, et keegi ei käi su sahtlis sobramas.

Ei mingit tagasisidet, ei kiitmisi, ei laitmisi. Aga tagasiside on oluline ja seda teab iga kirjutaja. Ka päevikus on võimalik teoste all arvamust avaldada, kuid seni pole seda keegi teinud ja arvata võib, et ei tee ka edaspidi.

Ega nende arvamus mulle huvi ei paku, kelle jaoks kõik teosed on ühtviisi väga head, kes kiidavad ja ülistavad valimatult kõike, nii paska kui präänikuid. Kuid tuleb tunnistada, et mõnede autoriteetsete inimeste arvamus on mulle oluline. Paraku on just nemad väga kitsid oma arvamuse väljaütlemisega. Olen kuulnud küll kiitvaid sõnu, mis tõesti headmeelt teevad, kuid vahel jääb mulje, et kui luuletus ei meeldi, siis lihtsalt vaikitakse delikaatselt, et mitte sitasti öelda. Noh, ma kannataksin välja need ütlemised ja neist oleks kindlasti abi edaspidisel kirjutamisel.

Hindeid päevikusse kahjuks või õnneks laduda ei saa. Keegi ei saaks väljendada siin oma vaimustust 5-ga või põlgust 1-ga. Mind need hinded niiväga enam ei huvitagi, sest oma keskmist taset ma juba tean. Mõni luuletus õnnestub paremini, teine seal kõrval jälle halvemini, aga üldpilt jääb enam-vähem samaks.

Ise ma arvan, et olen viimase aastaga päris palju edasi arenenud. Teiste arvamusi kahjuks ei tea.

Ja mis ma sellest pikast heietusest nüüd arvama peaksin?

Kui oskaks, siis arvaks. Esialgu ei oska.

18.08.2008

.

.

Vahel mõtlen, et miks ma seda jama siia kirjutan ja järgmisel hetkel tahaks kogu päeviku ühe näpuliigutusega kustutada. Aga siis hakkab kahju ja kõik jääb nii, nagu siiani olnud.

Loomingu talletamiseks on see koht ju sobiv. Ei ole karta, et kui arvuti ühel hetkel läbi kärssab, kaovad ka olematus suunas kõik mu kirjutised.

Ja lugejaid on siiani natuke ikka olnud.

Kokku vaatamisi tänase seisuga 2555.

17.08.2008

.

.

Ei ole minu asi sekkuda ka kõige lähedasemate inimeste otsustamistesse ja ega see sekkumine ei muudaks ka midagi. Mul tuleb neid otsuseid aktsepteerida ja loota, et neid tehti väga põhjaliku ja kaine kaalutlemise tulemusena, mitte hetkeemotsioonidest ajendatult.

Aga mu meel on väga kurb ja nutt tuleb vägisi peale. Tundub, nagu oleksin minagi tükkideks lammutatud. Ma ju tean, mida see kõik tähendab…

Jääb vaid soovida vaprust ja vastupidavust…

Ja kõrvu jäävad kõlama sõnad: “Ema, ära talle enam helista, sest me läksime lahku. Ta viis oma asjadki kõik minema. Me üritasime küll, aga sellest ei tulnud midagi välja.”

15.08.2008

.

.

Mõni asi ikka mõjub kohe hästi. Ei saa selle vastu ja ei tahagi saada.

Ilus õhtu

13.08.2008

.

.

Ma olen alati üritanud kõik taskud hoolikalt läbi kontrollida, enne kui pesu masinasse torkan. Aga täna hommikul avastasin, et eile olin koos pükstega ka autovõtmed puhtaks pesnud. Hea, et see polnud mõni pangakaart või kogunisti juhiload, mida sel moel masinas solgutasin

Rahatähti ma pesnud ei ole, sest sularaha kannan üldse võimalikult vähe endaga kaasas ja hoian seda ikka rahakotis, mitte taskus.

Viimati, kui raha automaadist võtmas käisin, juhtus aga väike äpardus. Tahtsin saada 500, aga vajutasin kogemata vale nupu peale ja automaat viskas mulle 5000. Hea, et ei eksinud kahe nulliga

Mis ma selle hunnikuga nüüd tegema peaksin? Panka tagasi viima? Ei viitsi.

Juhtub, juhtub, aga miks ta minuga juhtub

13.08.2008

.

.

Lakkamatu vihmasadu, kauge kõuekõmin, üksikud välgusähvatused kottpimedas õhtus ja madalrõhkkonna muserdav rõhumine. Need on tänase õhtu märksõnad.

Ma ei armasta äikest. Olen seda ennegi öelnud ja ei väsi kordamast. Äike teeb mind rahutuks ja hingan alati kergendatult, kui see vaibunud või eemaldunud on.

Midagi tarka teha ei oska ja kõige mõistlikum tegu on pugeda voodisse, ehkki kell üksteist magama minna on pisut harjumatu. Tavaliselt teen seda ühe paiku.

Olgu siis täna erandlik õhtu.

12.08.2008

.

.

Suhete poole pealt on see aasta olnud üks suur ümmargune null. Täiesti tühi. Ei tea, kas oskangi enam… Tundub, et hakkan rooste minema.

Eks ma ole ise ka süüdi, sest pole üritanudki. Pettumuste kibe maik on ikka veel keelel. Loll oleks mõelda, et magavale kassile jookseb hiir suhu. Ei jookse!

Mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen, et ei jaksagi enam. Kui mulle pole kedagi määratud, siis pole, ja kui on, ehk tuleb ta siiski kord ise.

Ei tea, mis oleks õige, mis vale…ja mida edasi teha.

Aga mul on mu Unistus. Täiesti lootusetu. Ilus ja vägagi inspireeriv. Täidab mu üksildased õhtud. Olen proovinud Temast vabaneda. Ei õnnestu. Ta tuleb ikka ja jälle, istub mu mõtetes ja halvab kõik meeled.

Segane olen.

12.08.2008

.

.

Keegi Poognas rääkis, et vara on sügisele mõelda, sest suvi kestab veel. Aga ei. Sügis on kätte jõudnud.

Minu kevad algab veebruari keskel ja sügis augusti keskel. Ja see on nagu aamen kirikus. Neid kahte algamist tajun ma väga teravalt eneses.

Suvi saabub siis, kui ilmad tõeliselt soojaks lähevad ja see võib juhtuda nii mais kui juunis, sõltuvalt aastast. Külmade tulek toob endaga kaasa ka talve, vahel oktoobris, vahel detsembris, kuidas kunagi.

Pööripäevad võiksin rahumeeli ära unustada. Need ei näita mulle midagi.

Vot siis, selline imelik frukt olen ma.

11.08.2008

.

.

Nüüd on mul jäänud veel üks luuletus kirjutada, siis on kõik puhkuse ajal paberile kritseldatud mõtted värssidesse valatud. Ja see üks peaks tulema loodusest – imelisest vaikusest, tuulesosinast, merelõhnast, kadakate karusest paitusest – kõigest sellest, mida nädalaga enesesse ahmida jõudsin.

Enne, kui kirjutama hakkan, pean siiski väikese pausi. Ehk tuleb kasuks.

10.08.2008

.

.

Mõned pildid sain kätte.

Pusisin omale e-posti seadistused (ega see lihtne polnud, kolmandal katsel õnnestus), saatsin pildid postkasti ja sealt kiskusin arvutisse. Tülikas ja võimalik, et ka kulukas. Ligi kahesaja pildi sellisel moel transportimine ei tule kõne alla. Paljud kaadrid on muidugi dubleeritud ja kehvemad rändavad prügikasti, aga selleks peab need eelnevalt kõik arvutis läbi sirvima. Üldiselt on kvaliteet neil kõigil nigelavõitu ja ei anna võrrelda isegi mitte keskpärase aparaadiga tehtutega.

Suhteliselt kiire on olnud ja pole ikka veel käinud müügiesinduses. Ehk olen lihtsalt pisut laisk olnud?

Eks ma kunagi pean selle tee jalge alla võtma.

Ja uut fotokat tahaks ka. Midagi väga head, aga rahakott ei kannata seda välja. Keegi võiks müüa mulle oma pruugitud poolprofikaamera. Loomulikult soodsa hinnaga.

Oleksin happy

07.08.2008

.

.

Ärge lugege mu päevikut.

Ma kirjutan siia väga isiklikke asju ja pole minu süü, kui neid lugedes punastama peate

Ma olen hoiatanud

05.08.2008

.

.

Keppi tahaks.

Oot, aga kellele ma seda ütlema pean?

Vibraatorile?!

Ja loojangutaevas õhetab, ehkki on juba päris pime. Just rõdult vaatasin.

Hinges kisub vägisi sügiseks.

04.08.2008

.

.

Kõik luud ja kondid valutavad.

Ei, see pole vanadus, vaid ilmamuutus, ja seda valu olen pidanud taluma lapsest saati.

Mõnikord muutub see lihtsalt talumatuks.

03.08.2008

.

.

Muudatused, muudatused ja veelkord muudatused.

Peab lootma, et neist kasu ka on. Sebimist seoses nendega tuleb kuhjaga.

Sügisel ja talvel ei tohiks igav hakata.

.

Aga täna on 01. august.

On põhjust meenutada, mis toimus tol päeval 27 aastat tagasi.

Olin siis noor ja ilus ja väga õnnelik.

01.08.2008

.

.

Kas täna on kolmapäev? Vist küll. Päevad on sassis.

Kolm päeva olen ühtejutti rabanud. Pole olnud aega peldikuski käia.

Üllatati mind esmaspäeva hommikul tööle jõudes. Kohe-kohe oli oodata kõrgete külaliste järjekordset visiiti. Loomulikult pidin selleks ettevalmistusi tegema – sadatsorti andmeid välja võtma ja kõikvõimalikke tabeleid koostama. Nüüd on need valmis, kuid puhkusel kogutud energia on viimseni haihtunud. Nagu polekski olnud teist.

Aga puhkus oli tore.

Enne ärasõitu ostsin omale uue telefoni, sellise ilusa mänguasja, millega saab peaaegu et kõike teha – internetis surfata, pildistada, muusikat kuulata jne. Noh, eks ma siis tegingi seda kõike. Igav ei hakanud

Vihm ei kollitanud ja päike küpsetas täiega. Päris pruuniks sain naha. Liigagi pruuniks. Nüüd koorub kõik maha :S

Mõnel päeval oli meri ka soe. Isegi nii soe, et julgesin ujuda. Üldiselt ma külma vette vabatahtlikult ei lähe, ainult varbaid võin leotada

Rattaga sõitsin kokku 120 km. Minusuguse kontoriroti jaoks on seda ühe nädala kohta üllatavalt palju. Lõpuks harjus tagumik ka ära ning sadul tundus isegi pehme ja mõnus Ega see väga hull pardinokk polegi, amordiga ja puha, piisavalt lai kah. Ja oma ratast ei väsi ma kiitmast. Superhea!:)

Kihnu saarel käisime ka ära. Vahva värk. Tagasi pidime tulema Pärnu kaudu, sest Munalaiule tol päeval praami ei sõitnud. Kaks ja pool tundi merel tuule käes olemist tegi karuteene mu huultele. Need on nüüd nii krdi kärnas, et süüagi õieti ei saa. Mõni võib arvata, et keegi on mind hullusti suudelnud seal kadakate vahel. Eks ta oleks tore küll olnud, aga mida pole, seda pole. Ja seda KEEGI-t peaksin vist uuesti otsima hakkama, sest varsti enam ei mäletagi, mis tunne on hõljuda maa ja taeva vahel või mis värvi on… armastus?

Kirjutamisest ei tulnud midagi välja. Panin küll mõne luuletuse jagu mõtteid paberile, aga seni veel ei tea, kas neist asja ka saab. Eks näis. Tundub, et ei oskagi enam kirjutada.

Piltidega on probleem. Neid ei saa telefonist kätte, sest USB kaabel ei toimi. Olen pusinud ja proovinud kõik nipid järgemööda ära, mida targad juhendid soovitavad. Ei midagi. Tulemus on ikka üks ja sama:

One of the USB devices attached to this computer has malfunctioned, and Windows does not recognize it.

Tuleb sammud seada uuesti müügiesindusse:(

Et miks ma üldse mobiiliga pilte tegin? Aga seepärast, et mul fotokat enam ei ole. Läks kaduma. Loomulikult mitte minu käest.

.

Teen siia copy-paste ka postitustest, mida toksisin ajaviiteks seal merelõhnalises vaikuses oma külalisraamatusse:

.

#5 | Monday 21st of July 2008, 02:06:34 | Kerttu

No ma ei suutnud vastu panna ja ronisin ikka siia ja veel mõnele lemmiklehele piiluma, läbi mobla.

A nüüd puhkan edasi. Nahk on põlenud, tagumik rattaga sõitmisest hullult hell, vihma ei saja ja kõik on väga viis.

.

#6 | Thursday 24th of July 2008, 23:06:49 | Kerttu

Puhkus on läinud täie ette. Olen nii palju päikest saanud, et peaaegu võiks öelda: pruun nagu neeger.

Rattaga on tänaseks sõidetud 100 km. Muidugi ei ole seda palju, aga siiski midagi on. Iga päev käin sõitmas. Pikem sõit oli 25 km, lühem 10 km, keskmine sõidukiirus 18-20 km/h. Ja ratta toppisin tulles jõuga oma väiksesse autosse, sest ma pidin selle lihtsalt siia saama, teisiti ei olnud mõeldav.

Kihnu saarel on ka plaanis ära käia. Siis võib puhanuna tööle tagasi minna. Ega ei tahaks küll.

Veel üks tore asi: mul on võimalus ka kuulata oma lemmiklaulja uusi laule, kahjuks küll mitte kõiki, sest mõned neist ei tule alla. Põhjust ei oska leida, aga nii see on. Kaks viimast on aga niii super, et ma lausa sulan kuulates.

Kirjutan siia, kuna see on ainuke koht, mis lubab seda rahumeeli ja tõrgeteta teha. Mul pole ju siin kadakate vahel arvutit.

.
Tänaseks aitab küll.

30.07.2008

.

.

Seda võiski arvata, et kahe nädala töö tuleb nüüd ühe päevaga ära teha. Kardan, et ööpäev on selleks liiga lühike, et kõike valmis jõuda.

28.07.2008

.

.

Olen tagasi.

Nii hea on jälle kodus olla, aga olen liiga väsinud, et siin pikemalt kribada.

Puhkamine on üks raske töö

27.07.2008

.

.

Homme sõidan ära, puhkama – sinna, kus kadakad ja meri. Ja ei mingit arvutit ega internetti.

Seega ei saa ma teada siinsetest tegemistest enne, kui tagasi tulen.

Võid mulle helistada või sõnumeid saata, ka siis, kui ma ei tea, kes Sa oled, muidugi tingimusel, et räägid mõistlikku juttu Kui teed seda keset ööd, ei juhtu ka midagi, sest istun nagunii öösiti üleval, tagudes kaarti või veeretades täringuid

Kohtumiseni järgmise pühapäeva hilisõhtul

17.07.2008

.

.

Mul on puhkus, aga ilm kiusab mind oma vihmasajuga.

Istun toas ja tagumik on tooli külge kinni hangunud. No vähemalt kirjutasin jälle, mis sest, et viimane luuletus tuli raskelt. Tegin teda mitu korda ümber, muutsin riimiskeemi ja ridade pikkust. Ega ta vist päris heaks ei saanudki, aga rohkem ei viitsinud mässata. Eks näis, mis edasi saab.

Päikest tahaks.

17.07.2008

.

.

Sain veel ühe uue laulu.

Mu meel oli nii nukker, kui neid sõnu kirjutasin. Vihma sadas õues ja sadas ka toas. Tundus, et kogu maailma hallus on mu peale langenud.

Aga täna on mul põhjust õnnelik olla

Aitäh Jürile ilusa laulu eest!

:L

15.07.2008

.

.

Käisin poes ja ostsin suurema laari süüa, sest auto läheb remonti ja jään mõneks ajaks jalameheks. Rattaga on tülikas toidukotti vedada ja käeotsas ei viitsi ka tassida. Pealegi on poeni üsna pikk maa.

Kuna lapsed pidid täna õhtul külla tulema, siis ostsin ka Sharlotte koogi, aga koju see kook ei jõudnud. Nüüd mõtlen, et kuhu ma ta kaotasin. Oleks ta siis vähemalt väike olnud, võinuks arvata, et teepeal kogemata nahka pistsin Aga ei, igavesti suur oli teine. Prügikastist tuhnisin ostutšeki välja ja uurisin seda. No seal peal teda ka ei olnud. Niigi palju hea, et ei maksnud ta eest. Aga kuhu ta jäi, arumaisaa.

Tuleb täna ilma koogita läbi ajada

14.07.2008

.

.

Mul ei ole meest, mul ei ole armukest ega ka meessõpra, kes oleks enam kui sõber, ning juhusuhetesse ma ka ei lasku.

Mul on mu minevik ja mõned luuleread räbaldunud roosadest unistustest.

Mul on peavalu ja täna sajab vihma.

Keegi küsis mu käest, kas ma olen õnnelik. Vastasin, et õnnest jääb pidevalt puudu üks samm, aga õnnetu ma ka ei ole. Ma ei valetanud, sest mul on mu pere ja lähedased, kodu ja töö. Mul on peaaegu kõik, mida õnneks vaja. Puudu on vaid üks ja ainuke sammuke, mida üksi astuda pole võimalik.

Olen vaba naine vabal maal. Enamjaolt ma muidugi naudin oma vabadust, kuid vahel muutub see vastikult talumatuks.

Ei maksa küsida, kas keegi mind siis ei taha. Ehk mõni tahakski, aga see tahe peab olema vastastikune. Sellise juhul ei lööks ma risti ette millegi ees ning võiksin minna läbi tulest ja veest.

Minu tahtmised üksi ei loe ka midagi. Võin tahta päikest ja kuud, taevast ja maad ning kõike seda, mis jääb nende ette, ümber ja vahele.

Tegelikult vajan ma vähe – vaid soojust ja armastust.

Niipalju siis tahtmistest.

12.07.2008

.

.