.
.
.
Avasin uue lehe. Ärge siia enam piiluge 
.
.
Homme sõidan maale.
Täna veel mõtlesin, et ei lähe kuskile ja istun kodus, aga õde suutis mu pehmeks rääkida 
Meelitas mind jalutuskäiguga lumisesse metsa. Mis seal salata, kuna ma üksi eriti metsa ei kipu, siis ei saa seda võimalust kasutamata jätta
Kui pilte teha tahan, pean enne pimedat kohale jõudma.
30.12.2009
.
.
Pean minema kaevamistöid tegema.
Pole mitu päeva nina toast välja pistnud ja auto on lume alla mattunud. Vähe sellest, suur vall on sahaga ka ette lükatud, millest ei saa üle ega ümber. Labidat mul kahjuks pole. Ainuke võimalus on saabastega lumi laiali lükkida.
Lähen ja üritan vähemalt. Kui ei õnnestu, pean abi kutsuma.
.
Oi, jeerum, kus oli raske töö!
Sain välja, tegin tiiru ümber maja ja ajasin samma kohta tagasi, sest mul pole teda mitte kuskile mujale panna. Ja homseks on uus vall ette lükatud.
Lumi, lumi, palun sula ära! 
28.12.2009
.
.
Seiklus lõunanabal.
Vaatasin head filmi. Lõpp kiskus pisarad jooksma. Nii südamesse läks.
Pole ammu midagi sellist näinud.
26.12.2009
.
.
Täiega erootiline unenägu.
Kuskil toimus mingi pidu. Palju võõraid nägusid ja sina. Ja mina.
Kui magamisaeg kätte jõudis, tuli leppida ühe suure ruumiga, kus voodi voodi kõrval. Terve tuba oli neid täis. Tõeline magala. Osa rahvast oli veel üleval, tuli põles ja mingi sebine käis pidevalt. Sellele vaatamata ei suutnud me kõrvuti lebades teineteist puutumata jätta ja asi väljus kontrolli alt. Päris lõpuni me siiski ei jõudnud, sest kõige magusamal hetkel astus keegi ligi ja ütles, et 15 minuti pärast algab koosolek, millest tuleb kindlasti osa võtta.
Selle peale ärkasin, üleni higisena. Kell hakkas kolm saama. Uni oli läinud ja paganama mõnus oli olla. Püüdsin meenutada iga pisematki detaili, et need mulle meelde jääks ega hommikuks ununeks.
Ülejäänud öö veetsin mingis segases poolunes. Ootasin nähtule järge, mida kahjuks ei tulnud.
Mu unenägu oli liiga hea, et mitte olla tõsi, kuigi ma ei teagi, milline võiks olla tõde…
26.12.2009
.
.
Jõululaupäeva veetsin oma perega.
Võtsime viina ja sõime seapraadi. Kui koogisöömise aeg kätte jõudis, suutsin ühe kohvitassi ää lõhkuda. Kukkus teine otse jalge ette maha. Kahju muidugi, sest pärines see ju mu isale kingitud serviisist.
Aga killud pidavat õnne tooma
24.12.2009
.
.
On aeg tagasi vaadata.
Raske aasta oli. Palju tööd ja vähe raha. Närvipinge ja peavalu. Küsimus – mis meist saab – pidevalt kummitamas. Seda siis tööalaselt.
Ei saanud suurt midagi. Müüginumbreid vaadates täielik ebaõnnestumine, aga vähemalt järgmisel aastal jätkame. Karta on, et tuleb veel üks nigel hooaeg, sest ega majandus üleöö õitsele ei löö ning rahval puudub endiselt raha jalgrataste ostmiseks.
Loominguliselt võib aastat kordaläinuks pidada. Sulg ära ei roostetanud ja mu meelest nägid päris mitmed õnnestunud luuletused ilmavalgust.
Isiklikku ellu see aasta mingeid muudatusi ei toonud. Kõik jäi endiseks.
Järgnevaks aastaks ma lubadusi andma ei hakka, sest mulle ei meeldi, kui neid täita ei suuda.
Elama, näeme
Lugejatele soovin kauneid jõule ja hääd vana lõppu!
24.12.2009
.
.
Tegin veel ühe video.
Täna üles panna ei jõua, sest kogu see protsess koduarvutis kestab ligi 5 tundi, kuna mul on kõige aeglasem netiühendus, mis üldse olla saab. Tööarvuti teeb sama asja ära ühe tunniga.
Homme siis…
22.12.2009
.
.
Kuulasin üht kurba laulu.
Nii paganama õiged sõnad sel, et lausa valus hakkas. Jah, nii ongi. Ainult et ühel hetkel saab lootuski otsa.
Jääb vaid loobumine ja leppimine sellega.
21.12.2009
.
.
Küll oli mõnus kodus olla.
Aga tänasest sai hea põli otsa ja tuli tööle kobida. Hommikul tahtis külm mu ää võtta, sest kontoris oli kõigest 8 kraadi. Lükkasin radika maksimumi peale ja nüüd on juba veidi soojem, nimelt 14 kraadi. Aga käed-jalad ikka külmetavad ja mantlit ei saa veel maha võtta.
Alates 24-ndast hakkan jälle puhkama.
21.12.2009
.
.
Täna sõidan siis juubelile.
Öösel tagasi.
19.12.2009
.
.
Üks mu väga vanadest kaktustest hakkab õitsema.
Minu mäletamist mööda oli ta mul juba siis, kui Kadriorus elasime. Võin ka eksida. Kuid üks, mis kindel – kõigi nende aastate jooksul ei ole ta mulle oma õisi varem näidanud. Seda enam on põhjust nüüd rõõmu tunda
Üldiselt ei ole Maardu kodu lillede jaoks sobiv koht. Õhtupoolne tuba on liiga pime ja rõdu varjab viimasegi valguse ära. Hommikupoolses toas, kus ise magan, on küll valgust, aga päike kõrvetab aknal lilled lihtsalt ära, pealegi ei soovitata neid magamistoas hoida. Nii ongi juhtunud, et peaaegu kõik mu lilled on aja jooksul ära kuivanud. Jäänud on veel mõned eriti vastupidavad ja muidugi ka kaktused, kellele köögiaknal istumine näib sobivat.
Olen ka mõelnud, et viga võib olla minus endas. Palju tööd ja vähe rõõmu on mu elus. Lilledele see ei meeldi.
16.12.2009
.
.
Mul sai veel kaks luuletust valmis.
Ega ma neid kõiki nüüd ühe päevaga kirjutanud, aga lõpetamine langes küll tänasele.
Ja kõik panen korraga üles :)
15.12.2009
.
.
Peaksin vist midagi ütlema ka.
Mul on eelmisest esmaspäevast alates puhkus. Kolmel päeval käisin muidugi tööl, kuubilanssi ja muid jamasid tegemas. Ülejäänud aja põdesin lihtsalt maha. Kaks luuletust kirjutasin ka. Ühte ma kindlasti üles ei pane, sest see ei kõlba koera hänna alla ka mitte. Teise osas veel mõtlen.
Aga tervis hakkab tagasi tulema. Pole enam hullu ühti.
14.12.2009
.
.
Tegin ühe hääleharjutuse.
Esimene vasikas läheb ikka aia taha Aga kuna natuke vaeva nägin, panin ta siiski YT üles. Pealegi pole ma kindel, kas edaspidi viitsin taoliste asjadega enam tegeleda.
Mikrofoni mul ei ole. Abiliseks oli taskutelefon, mis kahjuks salvestab video 3GP formaati, mida omakorda ei tunnista Windows Movie Maker. Seega otsisin pool päeva netist konverterit. Kiskusin alla mitu programmi, millest ükski ei kõlvanud, kuni lõpuks leidsin sobiliku. Ega mul ju videot vaja polnudki, aga muul viisil ei saanud häält linti.
Lugemist harjutasin ka mõned korrad, sest deklameerimisest ei tea ma midagi. Luuletusi ette olen lugenud ainult oma lastele, kui nad pisikesed olid, ja jõuluvanale, ise pisike olles. Helitugevusega läksin orki. Esiteks on see ebaühtlane, teiseks liiga vaikne. Aga kange tahtmine oli proovida, et kuidas mu hääl kõlab.
Vead on nüüd kenasti kõrvus ja kui kunagi peaksin veel midagi niisugust tegema, siis tean, millele tähelepanu tuleks pöörata.
Kui aus olla, siis iga kingsepp peaks jääma ikka oma liistude juurde
10.12.2009
.
.
Mustamäele oli jälle asja.
Loomulikult eksisin selgi korral ära ja tegin linnaosale kolm tiiru peale, et õigele teeotsale jõuda. Veel soovitas keegi mul karupüksid osta. Ma nimelt köhisin tänaval. Sain sooja naeratuse võhivõõralt inimeselt :)
Seoses eksimisega meenub aga venna seiklus pöörijoone taha sõites. Mingil kiirteel õnnestus tal vastupidises suunas ajama panna ja vist oma sadakond kilomeetrit nõnda maha sõita, sest kui ükskord asjale pihta sai, polnud tagasipöörde võimalust ja tuli aina edasi minna. Lõpuks kannatus katkes ja nii tõmbaski ta suvalises kohas, kolladi-kolladi, otse üle eraldusriba.
Ma pole vist ainuke lambapea, kellel orienteerumisvõime puudub.
09.12.2009
.
.
Mul on paha tuju.
Esiteks ei räägigi ma sellest, et enesetunne on hiiglama sant, et süda läigib ja pea on paks, silmad valutavad, nina jookseb tatti ja ilmselt on ka palavik, mida mõõta ei saa, sest kraadiklaas on kadunud. Uut ei raatsinud osta, kuna see maksis ligi 200 krooni. Öeldi, et odavad on otsas. Eks võtke siis otsast ja müüge oma kalleid edasi.
Teiseks võtaksin munad maha sellel inimesel, kellele vastu tulin, teda hädas aitasin ja kes tänutäheks mulle sitta keeras. Aasta on möödas ja ma pole sentigi tagasi saanud. Ta ei kavatsegi midagi maksta. Aga mul on vaja seda raha, oma raha, mille tema lihtsalt tasku pistis.
Ja kolmandaks on mul vaja, et mind keegi natukenegi armastaks. Ma ei pea silmas oma lähedasi, kes kindlasti hoolivad ja armastavad ja ma ei kujuta ettegi, et see kuidagi teisiti olema peaks. Kuid lisaks sellele tahaksin tunda end ka naisena. Olen väsinud olemast mitte keegi.
Aga teie ärge pange tähele haige inimese hala.
07.12.2009
.
.
Mingid krdi Viagra spam-id on mu blogisse tunginud.
07.12.2009
.
.
Olen haige.
Loodetavasti ei lähe asi hulluks ja suudan Goldrexi abiga end üles turgutada.
06.12.2006
.
.
Olen vist ainuke inimene, kes lund näha ei taha.
Pildi peal on küll ilus teist vaadata, aga krae vahele või saabastesse eriti ei igatse. Talv võikski selline olla – +10 ja must maa.
Eks materdage mind nüüd
03.12.2009
.
.
Täna käisin ARK-is.
Sõit sinna kulges viperusteta, kuid tagasiteel eksisin ikka ära. Ei osanud õigel ajal reastuda, mille tulemusena tuli teha sundpööre ja Lasnamäele sõita läbi kesklinna. Kristiine Keskuse juures suutsin veel ühe apsaka teha ja tee kulges lõpuks Toompuiestee kaudu. Täielik tohman
Keegi peaks mulle õppesõitu tegema hakkama. Tal peaksid muidugi head närvid olema
Aga Mustamäe oli, on ja jääb mõistatuseks, ilmselt ka seal elavad või töötavad inimesed :)
Nädala pärast saan uue juhiloa kätte. Kuna fotoroboti tehtud pildilt vaatab vastu tõeline peletis, siis näidata ei tahaks seda kellelegi.
02.12.2009
.
.
Juhiloa vahetus on päevakorras.
Et seda teha, on vaja perearstilt tõendit. Helistasin. Öeldi, et arsti juurde pole vaja minna, õde kirjutab paberi välja ja kasseerib selle eest 300 krooni.
Eile õhtul sõitsin suure hurraaga kohta, kus polikliinikut pole juba mitu aastat. Maja ette jõudes tuli meelde, et minu arst olla Ravi tänavale kolinud. Täna hommikul võtsin tee uuesti jalge alla. Kõigepealt otsisin maja pool tundi. Kolasin kogu territooriumi läbi, kuni lõpuks leidsin õige ukse.
Kuna ma polnud seitse aastat arstile oma nägu näidanud, taheti kohe analüüse tegema hakata. Aga et olin hommikul ühe võileiva söönud ja natuke kohvi joonud, piirduti vererõhu ja veresuhkru mõõtmisega. Need näitajad olid korras. Päriti veel mitme asja kohta, muuhulgas prillide, mille tugevust ma kahjuks ei mäletanud. Silmi üle ei kontrollitud ja kirja pandi mingi harju keskmine näit.
Sain oma tõendi kätte, kuid analüüsid pean siiski ühel heal päeval tegema, söömata ja joomata olekus.
Mis saab mul selle vastu olla
01.12.2009
.
.
Mõtlesin, et vaatan huvi pärast, kuidas uue Windows’iga Movie Maker välja näeb. Lootsin vaikselt, et ehk on parem kui XP-l.
Otsisin, mis ma otsisin, aga ei leidnud tuhkagi. Oh, mind lihtsameelset. Tuleb välja, et polegi teist 
Windows Movie Maker is not included in this version of Windows. To edit video and make movies, you will need another video editing program from Microsoft or another company.
Vaat siis, millega Windows 7 Ultimate üllatab.
Kuna mul Movie Maker’it vaja läheb, olin sunnitud selle netist alla tirima. Ja ennäe imet, sain omale üsnagi huvitava tööriista, millega esialgu midagi teha ei oska
27.11.2009
.
.
Kaks kevadet on läinud üle kesa,
kaks suve katkund karikakrailu,
kolm sügist jätnud tühjaks linnupesad.
Kas talve käsi minemised silub?
26.11.2009
.
.
Käisin konsultatsioonil.
Uurimaks, kas on võimalik kaks tühimikku oma suus millegagi täita (üks neist tekkis aastaid tagasi). Tegelikult huvitasid mind hinnad, sest võimalused on ju teadupärast olemas.
Üks implantaat maksab 20 – 25 tuhat krooni, kuid see-eest on eluaegne. Justkui su oma hammas, mida ükski kaaries kahjustada ei suuda. Tõsi küll, selle paigaldamine on ilmselt päris kole protseduur. Odavama variandina pakuti nn. sildproteesi, mille puhul ühendatakse uus hammas naaberhammastele asetatud kroonide külge. Hinnaks 10 tuhat krooni tükk. Tühimiku kõrval olevad terved hambad tuleb eelnevalt lihvida. Ainuüksi mõte sellest pani sees keerama. Keegi ei saa ka garanteerida, et viie või kümne aasta pärast ei tule asja parandama hakata, sest kroonidega kaetud hambad võivad ikkagi laguneda.
Tänasin ilusa jutu eest ja ütlesin, et kahjuks ei ole mul sellist summat välja käia. Arst oli arusaaja. Küllap on neid inimesi väga palju, kellel kunagi enam sinna kabinetti asja pole, kuuldes taolistest hindadest. Lohutati mind sellega, et närimiseks olevat mul hambaid küll ja küll. Ja kui naeratades suu kinni hoida, siis polegi nagu põhjust põdeda. Aga kui loteriivõit peaks kogemata kaela sadama, võtku ma sama tee uuesti jalge alla.
Nali naljaks. Nutta tahaks hoopis.
PS. Tänane käik läks maksma 290 krooni. Tegemist ei olnud sugugi kõige kallima raviasutusega.
23.11.2009
.
.
Tänase seisuga mu luuletuste TOP 30:
Kuhu panna
Meid pole kokku loodud
Mõistad ju
Ehk kartma peaksid
Sinuni
Kohtume juhuste teel
Homseks
Heinalised
Tule, mu kallis
Vastu kinnist ust
Et kevad koidaks
Vereval lumel
Ei mäletagi
Käes kevad
Igiraagus
Mis sellest
Ainult muinasjuttudes
Jääb mulle kõik
Habemega lugu
Tuleb välja, et olen sellel aastal olnud tubli
21.11.2009
.
.
Kas tõesti näen tonte seal, kus neid ei ole?
19.11.2009
.
.
Jäime mõlemad alles ja ellu.
Palkade kallale ka ei kiputud, mida tegelikult kartsime kõige rohkem. Küll aga tuleb igalt poolt kokku hoida, kust vähegi võimalik. Paar ebameeldivat teemat jäi seekord lahkamata. Loodetavasti ei hakata neid tulevikus üles tuhnima. Ei, me pole midagi kriminaalset korda saatnud, pigem on need meie möödalaskmised.
Kui jooksev aasta oli väsitav ja kõikidele pingutustele vaatamata tabas meid täielik ebaõnnestumine, siis järgmine tuleb veelgi raskem. Väga palju tuleb teha, et antud olukorrast välja rabeleda. Kuidas ja kas see õnnestub, ei oska keegi ette öelda.
Meil on eesmärk ja vaja selleni jõuda. Vastasel juhul võime uksed kinni panna.
18.11.2009
.
.
Olen ilgelt pabistaja-tüüp.
Ma ei tea, mis homme saama hakkab. Ja see teeb meeled ärevaks. Lisaks sellele olen väsinud ja tüdinud.
Võib-olla virisen liiga palju. Tean, ma pole täiuslik. Kuid mul puudub ka tasakaalustav pool, kes rahustaks või lohutaks või manitseks vahel, kui liiale lähen. Loodetavasti kaoks kõik pinged kas või ühte suurde kallistussegi. Sellest kõigest olen ilma. Seega pean ise tugev olema ja enamasti olengi. Pea igast olukorrast ronin kuidagi välja. Ega keegi ju ei küsi, mis hinnaga. Ja ma pole elus ühtegi antidepressanti neelanud. Ei teagi, mis asjad need on.
Las ma siis virisen edasi. Iseenda lohutuseks.
16.11.2009
.
.
Päike näitas korraks oma nägu.
See hetk oli nii mõnus, justkui kevad oleks õuele astunud. Ent vara on kevadest unistada, kui talvgi pole õieti alanud. Termomeeter akna taga näitab +6, aga meeleolu on kõvasti allpool nulli. Paras aeg oleks talveunne vajuda.
Ei oska neid rõõmukiiri kuskilt püüda.
15.11.2009
.
Kutsuti juubelile.
Vanaonu tütretütar saab 50 Nagu minagi järgmise aastanumbri sees. Hirmus mõelda
Noh, me olime lapsepõlves ikka väga suured sõbrannad. Pidu ise saab toimuma alles kuu aja pärast. Aga et kõik kutsutud oskaksid oma aega planeerida, pidi tulevane juubilar peost varakult teatama. Andsin oma lubaduse kohal olla. Paluti sõber ka kaasa võtta. Mnjah, võtaks, kui oleks võtta.
Siinkohal mainin juba ette ära, et mina oma sünnipäeva pidada ei kavatse.
13.11.2009
.
.
Tähtis visiit lükkus edasi järgmise nädala alguse peale.
Sel lihtsal põhjusel, et me ei jõudnud oma asjadega õigeks ajaks valmis.
Kõige muu hulgas avastasin, et mul on tekkinud foobia. Sissetulevate meilide suhtes
Ei tea, mis nime see võiks küll kanda
12.11.2009
.
.
Pani imestama.
Tavaliselt tullakse Poogna kaudu mu lehele paar korda päevas, aga eile tehti seda tervelt 26-l korral ja blogi vaatamisi oli kokku 96. Seda on päeva kohta hirmpalju.
Ma küll ei tea, kes see huviline oli ja mida ta otsis, kuid loodan, et leidis siit enda jaoks midagi.
10.11.2009
.
.
Ei tunne mu vastu keegi huvi.
Selles mõttes võin end maha kanda. Roostes olen niigi.
Jääb vaid üle roosteräbalad kolikambrisse visata.
08.11.2009
.
.
Antud juhul paneb sisepinge mind luuletama.
Selle asemel, et oma analüüsidega tegeleda, ma muudkui kirjutan, teadmata, mis järgmise nädala lõpus saama hakkab ja mis vastuseid andma peaksin. Mul lihtsalt ei ole neid.
Ebameeldivateks üllatusteks peab valmis olema. Äkkvisiidid on ikka neid kaasa toonud. Pole enam need ajad, kui tuldi, räägiti oma muredest ja rõõmudest ning õhtul mindi üheskoos kõrtsi. Hundid said söönuks ja lambad jäid alles. Inimesed on tõesti erinevad.
Ei ole mul seda paksu nahka kuskilt võtta, kui olen liiga tundlik kõige suhtes.
07.11.2009
.
.
Raske aasta on olnud.
Vaimselt raske ja väsitav ja tundub, et sellele ei tulegi veel lõppu. Üksteist aastat oleme Rihoga siin tööd rabanud, millest kümnel saime kõigega hakkama. Tuleb välja, et üheteistkümnendal ei osanud me enam tööd teha. Kes käskis kogu eenevate aastatega tehtu pea peale pöörata ja oma uuendused läbi suruda. Arvati, et need toimivad suurepäraselt. Aga ei toimi. Süüdi oleme loomulikult meie.
Olen tüdinud ja mul on sellest jamast kõrini.
05.11.2009
.
.
Täna käisin teist korda hambaarstil.
Ühel alumisel hambal oli vaja auk parandada, mille jaoks palusin tuimestust, ja kivi igalt poolt eemaldada. Arst hoiatas, et pool suud ja keel muutuvad tuimaks. No mis siis ikka, las muutuvad. Millegipärast mõjus süst aga poolele näole, kaasa arvatud silmale, mis sirinal vett jooksma hakkas. Laugu ei saanud enam liigutada ja suu kiskus viltu. Nõel torkas mingi vale närvi pihta.
Hamba parandamine oli köki-möki, aga kivi võtmine tuimestamata suupoolel ilgelt valus. Pealegi kestis see hirmus kaua. Olin nagu hunnik õnnetust seal toolil, niutsusin ja surusin käsi rusikasse.
Kui parklasse kõndisin, pidin kätt suu ees hoidma. Pisarad tilkusid iseenesest edasi ja prillid läksid ka uduseks.
Nüüd olen jupp aega kodus olnud ja tuimestus hakkab tasapisi kaduma ning nägu normaalseks muutuma.
Saan juba naeratadagi
03.11.2009
.
.
Nojah, Poognas võikski olla iga teose juures selline punane nupuke, millele vajutades ilmub teose alla ainult autorile nähtav märge “Sinu teost luges Poogna kasutaja X”
Need, kes hirmasjalikku või räigelt kriitilisi kommentaare kirjutada ei oska või ei taha, saavad nõnda oma jälje jätta, et autor ikka teaks, et tema teose vastu huvi tunti.
Ka kiidusõnadega peab olema ettevaatlik, sest muidu võib juhtuda, et sind ennast rahva naerualuseks tehakse. Ja üleüldse tuleb enne mõelda ja siis alles öelda, vahel ka ütlemata jätta, sest mine tea, kuidas keegi su sõnu hiljem väänama kukub.
Teinekord viskab see kõik lihtsalt üle. Tekib tahtmine jäädagi ainult blogisse. Aga nii kaoksid tõenäoliselt need vähesedki lugejad, kes senini mu teostele pilku on heitnud.
Ma veel mõtlen sellele. Hetkel tundub küll, et Poogen on minu jaoks end ammendanud, mis ei tähenda muidugi, et mul midagi õppida poleks. Ikka on.
03.11.2009
.
.
Avastasin, et mul on Orkutis veel üks konto.
Libakonto Jube lugu Mingi tundmatu sõbergi rippus seal üleval.
Hakkasin kontrollima, sest kuulsin, et gmaili aadressiga pidi kaasnema automaatselt ka konto Orkutis. Keegi kurtis, et tema nimel on seetõttu kaks kontot. Tuli välja, et mul sama lugu Ainult mina hakkasin kasutama just seda viimasena loodut ja esimene ununes või õigemini ei teadnudki ma, et see ka veel olemas on.
Nüüd mõtlesin, et kustutan selle vana, aga hakkasin kartma. Äkki kustub õige konto. Noh, muutsin siis vähemalt nime eimillekski.
Segadust kui palju
02.11.2009
.
.
Krt, nüüd on nii palju laule korraga üles pandud, et ei tea enam, mida kuulata
01.11.2009
.
.
Reede õhtu tõi ebameeldiva sõnumi.
Sellest johtuvalt tuleb järgmisel nädalal kõvasti vaeva näha, et kõikidele küsimustele argumenteeritud vastused leida. Ilmselt pannakse me tulevik kaalukausile.
Aga täna sõidan maale. Katsikule. Kas õhtul koju tagasi jõuan või mitte, ei tea.
31.10.2009
.
.
Lonkisin läbi vihmasaju parkla poole ja mul oli ükstakama, et üleni märjaks sain. Kingadki lirtsusid kahtlaselt.
Hea, et auto kesklinnast võimalikult kaugele jätsin, sest pool pead oli tuim, kaasa arvatud silm. Mulle tundub, et tuimestati ka tähelepanuvõime.
“Teil on suhteliselt head hambad.” Jah, kuuldu lohutas tõesti, kui ühe hamba võrra vaesemana kodu poole tüürisin.
Pehkinud vundamendile uut ehitist polnud võimalik rajada.
27.10.2009
.
.
Tänase päeva seisuga olen kirjutanud kokku 361 luuletust, sealhulgas ka mõned haikud.
On seda vähe või palju, ei oska seisukohta võtta. Tean inimesi, kelle varamus on üle 2000 luuletuse. Kuidas nad küll suudavad, kui minagi tunnen selle kesise arvu juures, et napib sõnu, mida varem kasutanud ei ole.
On kaks võimalust – kas üldse mitte kirjutada või hakata iseennast kordama. Seda viimast olengi tahtmatult teinud, kusjuures äratundmine saabub ikka hilinemisega. Ma ei loe ju oma luuletusi peaaegu üldse. Kirjutan valmis ja jätan sinnapaika. Kust põrgust pean ma siis mäletama, mida olen öelnud, mida mitte.
Poognas on praegu üleval 145 luuletust. Aeg-ajalt teen seal inventuuri ja kustutan madala keskmise hindega teoseid (ainukesed, mida ma ei puuduta, on laulusõnad, ja paar parimat luuletust algusaegadest). Lugejate poolt pandud hinded on selles mõttes küll indikaatoriks. Kuidas ma muidu teaksin, mis meeldib ja mis üldse peale ei lähe.
Iseenda hinnangud on liiga subjektiivsed.
26.10.2006
.
.
Järasin eile pähklitega šokolaadi.
Miks ma küll tegin seda? Murdsin oma purihamba, kusjuures nii tobedalt, et ilmselt ei aita enam muu, kui väljatõmbamine. Isu šokolaadi järele kadus korrapealt.
Homme siis arstile minek. Ega ma ei karda, sest tänapäeval tehakse ju kõik tuimestuse all. Ainuke, mida pelgan, ongi see süstlatorge – suht valus ja ilgelt ebameeldiv.
Hambast on paganama kahju.
26.10.2009
.
.
Jah, ma pole see, kes olin kümme aastat tagasi.
Minust on saanud hoopis teine inimene.
24.10.2009
.
.
Olen minagi patune olnud.
Praegu mõtlen, et mille kuradi pärast ma seda tegin. Kas seetõttu, et omal ajal mullegi sarved pähe pandi? Kindlasti mitte. Või seepärast, et kõik pidi nii põhjas kui põhjas olema ja kohe-kohe läbi saama ning mul olid teatavad lootused? Ei tea. Igatahes kestab too siiani ja jumal tänatud. Õnneks olen ise sellest kõigest ammu prii.
Tagantjärgi targana tunnen, et mind kasutati ära. Kas peaksin end nüüd haletsema? Vist mitte. Ometi oli just tema see, kes ütles, et armastab mind. Võttis heldimuspisara silma küll, vaatamata sellele, et kuuldul puudus sügav sisu. Ega keegi peale mu oma mehe polegi neid sõnu öelnud ja seegi oli sada aastat tagasi.
Vahel ta helistab mulle. Töö juurde. Mobla numbrit ma talle enam ei anna. Pärib, kuidas mul läheb ja räägib oma elust. Ma olen alati olnud hea kuulaja. Suvel küsis, kas me ei võiks kunagi uuesti kohtuda. Peale minu kategoorilist EI-d seda teemat rohkem ei torgita. Kummaline, et mul ükski närv nende kõnede peale ei liigu. Külm nagu kala.
Aga teie olge ikka mõnusad, puudutage teineteist ja kasutage kondoomi, nagu Radio Mania sõnab. Mina jään kirjutama armastusest, olles unustanud, mida tähendab puudutus või mis tunne on olla armastatud.
Mida ma siis öelda tahtsin? Kui ikka patutee hirmsasti tõmbab, kas oleksin valmis mööda seda kõndima?
Kõik oleneb teest.
23.10.2009
.
.
Tulin kurvale järeldusele, et uuendatud YT ei toimi Firefox’iga normaalselt.
Pidevalt esineb mingeid tobedaid tõrkeid. Kui nii edasi läheb, on Refresh-klahvile varsti auk sisse kulunud. Ehk peaks hakkama ka tööarvutis Internet Explorer’it kasutama, sest koduarvutis on sellega kõik normis.
Huvitav, kas teistel ka taolisi probleeme esineb? Või on viga hoopis minu arvutis?
Olen nõutu ega oska kellegi käest abi küsida.
21.10.2009
.
Kukkusin Pink Floyd’i kuulama.
Vaieldamatult on ta väga hea.
How I wish, how I wish you were here.
We’re just two lost souls
Swimming in a fish bowl,
Year after year,
Running over the same old ground.
What have we found?
The same old fears.
Wish you were here.
.
21.10.2009
.
.
Võtsin kuulda ühe väga armsa inimese sõnu ja proovisin kirjutada tillukese miniatuuri.
Kindlasti pean veel lauseehitust lihvima, aja jooksul ehk midagi maha kraapima või juurdegi lisama. Aga toorik ise on siin: Päris oma
Ohh, jah. Tuleb välja, et ma ei oskagi eesti keelt. Ei tea, kuhu koma panna, kuhu mitte, muust rääkimata
Jätan ta nüüd blogisse laagerduma.
20.10.2009
.
.
Vaat siis, mis ma netist leidsin
Minu õeke oma maalidega:
Sirkka Lasner’i maalid kohalikul näitusmüügil
http://kodu.kaldkriips.ee/g2/main.php?g2_itemId=1142
ja veel midagi:
Kena ju
Kahju, et ta pole oma loomingut rahvale vaatamiseks netti üles pannud. Siin on ju piiramatud võimalused end tasuta reklaamida. Minagi võiksin sellele (loomulikult omakasupüüdlikult ) kaasa aidata.
Koerasaba peab ikka koer ise kergitama
18.10.2009
.
.
Eile vaatasin head filmi.
Oli põnevust, sipelgaid ihul liikveleajavaid stseene, pisarakiskumist ja palju muudki. Ühesõnaga – vägev!
Lisaks kõigele kõlas filmis Bruce Springsteen’i imeilus laul Secret Garden.
Sain positiivse laksu, mis ilmselt pani mind täna luuletama
17.10.2009
.
.
Juba mitu päeva mõtlen, et võiks ühe video teha.
Tegelikult oleks hea, kui kõik oma tekstidele kirjutatud laulud YT kunagi üles saaks. Aga pole seda materjali, millest tagataustu teha. Ei taha ju häid laule halbade taustadega ära rikkuda. Niigi olen seda juba teinud.
Mu suutmatus vaevab mind
16.10.2009
.
.
Sain aru, kui hõredad on mu kodu aknad.
Väljas oli tõeline torm. Tuul vilistas ja ulgus ja tuhises lausa minu toas. Hmm. Mul ju aknad vahetamata. Pole ka vajadust olnud. Kui köetakse, siis külm ei ole. Tihendid on vahele topitud. Aga eile tuli mul tahtmine uusi aknaid saada.
Kahjuks pole see praegu võimalik. Võib-olla kunagi tulevikus…
.
Ja veel midagi, mis hingel kripeldab.
Olin hämmingus, kui lugesin üleeile õhtul Poognasse riputatud kommentaare, kuid veel rohkem jahmatas mind see, mis eile teoks sai.
Eksimine on inimlik. Kes meist poleks vahel millegagi puusse pannud. Mida eksijaga tehakse? Lüüakse silt otsaette ja naelutatakse igaveseks häbiposti. Kogu seda janti jälgides kadus igasugune isu kunagi veel mõni kommentaar kirjutada.
Las targad ja ilusad ise räägivad. Lollide rolliks jäägu vaikimine.
15.10.2009
.
.
Ma vist ei oskagi enam kirjutada.
Süümekad hakkavad tekkima, sest mustandite kaust on poolikuid luuletusi täis, aga mitte ühestki õiget asja ei saa. Iga päev loen neid ja viskan jälle kõrvale.
Emotsioone oleks vaja, kas positiivseid või negatiivseid, vahet pole. Mõlemad panevad kirjutama. Keegi võiks mind vähemalt korralikult väljagi vihastada, sest midagi muud, mis südame kiiremalt taguma paneks, ju nagunii loota ei ole. Hall elu ei inspireeri kohe kuidagi.
Võimalik, et on tulnud aeg pikemat pausi pidada.
14.10.2009
.
.
<!–[if gte mso 9]> Normal 0 21 MicrosoftInternetExplorer4 <![endif]–> <!–[endif]–>
Ma ikka vaatan, milliste otsingute kaudu inimesed minu blogisse jõuavad.
Eile näiteks:
parfumexpress – jah, sellele lehele olen oma kribalates viidanud
kerttu treksler – see ma olen
tee veevalaja südamesse – kui teaks, küll astuks
armsad luuletused – kes otsib, see leiab
kerttu treksler ei tea su hommikuid, ei – ei tea jah, aga nii tahaks teada
veevalaja – meid on palju
laulusõnad – laskem sõnadel heliseda
puu element feng shuis – ei ole minu element
päikesemärgid goodman skorpion – ei klapi eriti nende putukatega
veevalaja mees – jaaa, üks neist on paganama ahvatlev
ei tea su hommikuid, ei õhtutunde – ilmselgelt tunti huvi just selle luuletuse vastu
13.10.2009
.
.
Mille poolest uus YT kujundus parem on?
Vabatahtlikult ma seda muutnud poleks. Aga, näe, ära tehti ja sellega tuleb nüüd leppida.
Fui!
12.10.2009
.
.
Pidin korra linnas käima.
Fotoka haarasin kaasa, et tagasiteel mõned pildid klõpsida. Suurest teest kaugemale eriti ei julgenud minna. Bensiin oli otsas ja kartsin, et jään kuskile võsavahele toppama. See veel puuduks
Midagi sai nagu jäädvustatud kah.
11.10.2009
.
.
Äärepealt oleks avarii teinud.
Vähe jäi puudu. Loomulikult olin mina süüdi. Ei näinud kõrvalreas sõitvat autot ja tõmbasin otse ette. Õnneks oli hoog väike ja too teine sai pidama.
Signaal üürgab siiani kõrvus.
Ma ei tohi kesklinna autoga minna. Olen nagu viimane tolvan ja kobakäpp seal.
09.10.2009
.
.
Täna tegime ootamatu inventuuri kliendile, kes väitis, et paari ratta eest on maksmata.
Paarist sai kontrollimisel paarkümmend ja enamgi veel. Kuidas ma ei salli sellist valetamist ja vassimist! Kui oled võlgu, siis julge vähemalt tunnistada seda. Aga ei.
Valel on õnneks või kahjuks alati lühikesed jalad.
06.10.2009
.
.
Ikka veel ei köeta.
Kodu on jääkülm. Olen varsti nagu kubujuss, aga sooja ei saa. Käed-jalad kah külmetavad. Ainult kõrvuni teki all on hea. Kui nii edasi läheb, tuleb minna elektriradikat ostma.
Kas tõesti on parem lasta inimestel end haigeks külmetada, et nad sama raha ravimite peale kulutaksid, mis kütte eest välja käimata jääb.
Arumai saa.
05.10.2009
.
See on mu elu kolmas luuletus, mille kirjutasin 2005. aastal. Päris esimest ei julgenud panna
Kahetsus
Nii mõtlematult ütlesin ma ei,
lootsin, et paremad ajad on ees.
Kuid saatus ei hoiata meid,
nüüd kahetsus mässab mu sees.
Mis tähtsust sel enam, ei on ei,
võimalust teist ei saanud ma.
Minust ja Sinust ei tulnudki meid,
vaid ilus unistus olid mul Sa.
02.03.2005
Ärge nüüd naerge nii kõvasti
Algajaid peaks see siiski julgustama Võb-olla mõni ongi sündinud luuletajaks, kuid enamusel tulevad oskused ajaga.
04.10.2009
.
.
Ei saanud sellest asjast asja.
Käisin sügist pildistamas. Autoga, muideks, sest mina kohe kardan neid kõrvalisi kohti, kus igasugu kahtlasi tüüpe ringi luusib.
Silmale avanesid ilusad sügisvärvides vaated, mida usinalt klõpsisin. Aga piltidelt pole midagi vaadata. Üks nirum kui teine.
Teeb meele kurvaks.
03.10.2009
.
.
Ebameeldivad seiklused rikkusid päeva.
Aga ei, kasu oli ka neist. Vähemalt ühe võla sain tagasi. Ja poro sarved pealekauba
A närvid, rsk, on läbi.
02.10.2009
.
.
Riputasin ühe koleda juraka oma blogisse
Kuna ma ise selle lõksu langesin, siis arvasin, et paras oleks teid ka kõiki püüda, kes te siin mind vaatamas käite
OK, olge mureta, ma ei näe teie nimesid, nägusid, isikuandmeid ega IP aadresse, vaid kõigest seda, millisest linnast te parasjagu piilute
Keep going! Ma ei hammusta
30.09.2009
.
.
Eksil on täna sünnipäev.
Kaalude tähtkuju sobis mulle hästi, sest 16-ndast kuni 37-nda eluaastani pole mul tema kohta halba sõna öelda. Kaks järgnevat aastat oma elust kustutaksin maha ja viskaksin prügikasti, kuna siis ei tundnud ma ei ennast ega teda enam ära. Edasisel teel sattus ta minu meelest oma uue naise mõju alla või ei suutnudki ma teda 23 aastaga tundma õppida.
Mõttes soovin siiski õnne. Ja lastele pean tänast päeva ikka meelde tuletama, sest on juhuseid olnud, kui nad ära unustavad. Ja siis olen mina süüdi, et miks ma ei öelnud
30.09.2009
.
Poisil on mingi ilge põletik.
Eile käis hambaarstil ja täna läks uuesti. Tarkusehammas tõmmatakse vist välja. Tõotab tulla 1000-kroonine laks. Eks ikka minu rahakoti pihta, kuna tal oma pension otsas on.
Sellega seoses tuleb meelde, et pean ise sama tee jalge alla võtma.
Ja Hiiule pean ka minema. Pole seal kolm aastat oma nägu näidanud, kuigi peaksin igal aastal korra käima. Ei julge enam minna. Kardan analüüside tulemusi ja lükkan kogu aeg seda käiku edasi. Keegi peaks käest kinni võtma ja mind kohale tirima, just täpselt nii, nagu esimesel korral. See oli vist aastal 1997.
Sel sügisel pean siiski julguse kokku koguma ja asja ära tegema. Ainuüksi selle mõtte peale hakkan üle kere valutama.
Arstid on need, keda ma vabatahtlikult ei külastaks, vaid ikka viimases hädas.
29.09.2009
.
.
Lugesin võõrast päevikut.
Nüüd saan aru küll, miks minu päevamärkmeid lugemas käiakse ja mõned, kes käivad, jäävadki seda tegema, kuigi ma siin midagi väga põrutavat ju ei kirjuta ning enamik sissekandeid on lausa igavad.
Sellest tekib mingi kummaline sõltuvus, nagu aastaid kestva seebiseriaali jälgimisest. Tundmata kirjutajat, on siiski võimalik temast üsna palju teada saada.
Mõni inimene on nii hea, et tema kohta käivatest riivamisi ridadestki kiirgub sõnulseletamatut soojust. Tahaks kohe kallistada
Püüdsin oma jälgi lehele mitte jätta. Tunduks vägagi kahtlane, kui tüdrik avastaks, kes teda piilumas käis. Aga jah, põnev oli
Palun kergemat karistust!
29.09.2009
.
.
Oot-oot, ega ma nüüd nii vaene ka pole.
Mul on ju kinnisvara, mille eest elu lõpuni pangale maksan, kuid 1/2 on siiski välja ostetud. Ühest teisestki kodust on 1/2 välja ostetud ning kolmas, see kõige pisem, on sootuks laenudest prii. Sellised on siis viimase koduvahetuse tulemused.
Kui ma poleks oma laste tulevikule mõelnud ja elaksime pead-jalad koos kuskil uberikus, oleksin praegu multimiljonär
Ja ärgu keegi tulgu mulle ütlema, et raha pole elus tähtsal kohal. Seda võivad rääkida ainult need, kellel raha jalaga segada on. Kellele raha olemasolu on ellujäämise ainsaks võimaluseks, arvavad teisiti.
Samas ei saa keegi osta minu südant, kätt, ihu ega hinge raha eest. Pigem sureksin, kui astuksin selle sammu.
28.09.2009
.
.
Otsustasime töökaaslasega kahasse oma firma teha, et natuke lisaraha teenida. Kuna ma paberite järgi olen filiaali juhataja, siis ilmselt minu nime avalikes allikates figureerima ei hakka. Filiaali likvideerimist pole veel otsustatud.
Väiksemad Eesti kliendid saaksime oma tiiva alla võtta, sest Leedu pool pole huvitatud nendega kauplemisest. Liiga tühised käibed ja liiga palju sebimist, millest kasu sünnib vähe.
Tuleb hakata asju selles suunas ajama. Tööd on vähemaks jäänud ja võib-olla võetakse ka palka vähemaks. Veel ei tea, aga karta on, sest tänavune hooaeg oli täielik ebaõnnestumine. Muude sissetulekute teenimise võimalus praktiliselt puudub. Pole ju enam vaba ladu.
Olen vaene kui kirikurott ja mul ple isegi stardikapitali välja käia. Elan palgapäevast palgapäevani.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Küll ma midagi välja mõtlen.
On olnud ka hullemaid aegu. Päris hulle kohe – siis, kui lastega üksi jäin ja elatisraha ei saanud, kuid süüa tuli osta ja lastele riideid selga, koolirahad ka maksta. Korterikulud olid Kadriorus üüratult kõrged. Müüsin tükikaupa kodust vara, laste väikseksjäänud riideid, vanu heliplaate, raamatuid, ajakirju ja mida kõike veel, et omadega välja tulla.
Ainult selle tõttu kolisime Lasnamäele, et mustast august pääseda. Korterivahetusega tekkis mingit vaba raha, mille eest sain võlad ära maksta. Neid oli kogunenud päris palju – elamise arvelt, EVP-de eest, mis tuli korteri erastamiseks osta. Enda ja ema kingitud EVP-d kandsin kunagi lolli peaga mehe arvele ja neid ma tagasi ei saanudki. Olin sunnitud ka remondi tegema, sest lapsega juhtus õnnetus ja vähe oli puudu, et kodu oleks maha põlenud. Õnneks pääsesime mustade lagede ja üleni tahma täis seinte ning sisustusega.
Et miks ma siis ei nõudnud oma õigusi? Nõudsin küll. Tallasin ka veidike kohtuteed, ma igavene nõid selline. Esitasin kaks hagi, kuid võtsin need peale seda tagasi, kui teine pool end välja kirjutas. Meile jäi tervenisti alles meie kodu, mis pidi kompenseerima kogu ülejäänud valu ja viletsuse. A mis sest enam rääkida.
Korterikulud olid igastahes Lasnamäel poole väiksemad ja elu hakkas tasapisi laabuma.
Nagu vintske pajuvits, kaardusin maani, ajasin end uuesti sirgeks ja, näe, ei murdunudki, kuigi väga vähe jäi viimasest puudu. Ent seda, mis tookord üle elada tuli, ei soovi ma oma vaenlasele ka mitte.
Tänaseks olen kõik andeks andnud, kuid ei saa kunagi teada, kas minule on andestatud. Oma lastest on siiski kahju, et nad kõike seda pidid nägema. Heameel on nende vanemate üle, kes laste suhtes on suutnud mõistvaks jääda ka peale lahutust.
Masendav lugu sai siia kirja, lühidalt ja lakooniliselt. Võtke heaks või pange pahaks.
Ja vaenlasi mul tglt polegi
28.09.2009
.
.
Tänane on targem kui eilne. Ja lootusetum.
Lootusetu on ta juba ammu. Ainult et pean ühest ja samast unest mitu korda ärkama, et aru saada, kus ma tegelikult olen ja kuhu kunagi ei jõua. Iga selline ärkamine vajutab mind uuesti ja uuesti valusalt vastu maad.
Kuid ikka värvub taevas mu suletud silmade taga just seda värvi, millisena mina teda näha tahan.
Kaua võib? Ei tea.
27.09.2009
.
.
Käisin poes ja kiikasin autoaknast ümbrust, kas on ka sügis juba kena kuue selga tõmmanud.
Ei ole veel. Palju rohelist ja vähe muid värve. Natuke peab ootama, siis lähen teen fotokaga tiiru ümbruskonnas. Mul pole küll head aparaati, vaid üks vana ront, mille ekraan on nii kriibitud, et vaevalt paistab läbi ja vahel viskab pildi eest ära ka. Siis tuleb teda raputada ja togida. 2 megapikslit. Kõva sõna Oma viimased pildid olen kõik sellega teinud.
Kena ja korras on see linnaosa küll, kus elan. Vanasti nimetati seda Kallavereks, aga nüüd on kõik üks suur Maardu. Haljastuses on tugevat slaavi hõngu tunda, kuid mind see ei häiri. Las olla
Varsti saab ka kolmas, eriti tobe ja pime ristmik fooridega reguleeritud.
26.09.2009
.
Ma ple veel oma majandusaasta aruannet tegemagi hakanud, aga Leedu audiitor juba pommitab mind oma küsimustega. Aasta tulemused on muidugi koos, bilanss ja kasumiaruanne ära saadetud.
Kui ta mind nüüd rahule jätaks, oleks hea.
24.09.2009
.
.
Kas laiskusehaiguse vastu ka mingit rohtu leidub?
Juba pikemat aega tegelen mitte midagi tegemisega…
23.09.2009
.
.
Ja-jah, mis ma ikka oskan öelda.
Ei ütlegi enam mitte midagi.
21.09.2009
.
.
Töökaaslane küsis reedel: “Keda sa KOGU AEG kuulad?”
Mu vastus kõlas vist üsna tobedalt Aga ma näitasin talle ekraanilt, keda ma kuulan 
“Kas ta meeldib sulle?”
No ma ei hakanud ütlema, et kui kedagi kaks aastat järjest päevast päeva kuulan, siis peab ikka meeldima küll.
Ja mitte vähe
19.09.2009
.
.
Superilus ilm oli. Nagu südasuvel.
Natuke olen väsinud ka. Ja käed on kriibitud. Paar pindu tulitavad naha sees. Neid tuleb hakata välja torkima.
Aga muidu oli tore päev. Töine
19.09.2009
.
.
Peale tööd sõidan maale.
Õhtul teeme väikesed dringid ja homme rapivad õekesed astelpajusid. Põõsastel on nii teravad okkad, et mina kohe kardan neid 
Kontorirott peab end aeg-ajalt tuulutamas käima.
18.09.2009
.
.
Kardan, et mu parimad luuletused on juba ilmavalgust näinud.
16.09.2009
.
.
Nägin ilusat und.
Olime koos puhkust veetmas, täiesti tundmatus kohas. Peale meie sebis seal veel palju inimesi. Ma ei tea, kes nad olid, kuid selles loos tundsime üksteist. Maja, kus peatusime, oli väike ja magamistuba meenutas kunagist kehvakest ühikat – voodi voodi kõrval. Mul tuli magada sinuga ühes voodis.
Meie vahel ei juhtunud midagi siivutut ega lubamatut. Lihtsalt hea oli olla. Ja mis kõige tähtsam – ma teadsin, et sa hoolid.
Ühel ööl ei suutnud ma siiski end taltsutada ja põimisin oma käed ümber su kaela. Just sel hetkel helises su telefon. Tõusid ja läksid teise tuppa vestlema. Hommikul ütlesid, et pead ära sõitma. Tol päeval tuli veel mitu kõnet.
Viimase õhtu veetsime lõkke ääres. Jätsid kõigiga hüvasti, kuid minuga mitte. Hakkasin juba mõtlema, et mis nüüd siis… kui kutsusid mind oma autosse. See oli imetilluke, kummalise kujuga ja uksest sisse tuli sõna otseses mõttes ronida. Istusid rooli taga ja avasid šampuse. Tahtsin hurjutama hakata, kuid ei jõudnud. Panid pudeli õrnalt mu huultele ja kallutasid. Tundsin, kuidas kihisev jook mulle suhu voolas. Selle peale ärkasin
Ma ei saanudki teada, mis edasi juhtus…
.
Ei ole mõtet otsida sellele unenäole tähendust. Ehk on see lihtsalt päevaste mõtete fantaasiarikas jätk. Kuid hea, et just nõnda salapärasel moel ilmutab end keegi, kellega päriselus pole lootustki kohtuda.
14.09.2009
.
.
Panin täna kolme tööarvutisse uued viirusetõrjed ise peale.
Eile avastasin, et kahes arvutis on pahalane sees. Täna torkasin mälupulga kolmandasse arvutisse ja hetkega oli seegi nakatatud.
Ma isegi ei küsinud kellegi käest nõu. Tegutsesin omapäi. Teadsin, millist programmi peetakse parimaks. Eile õhtul ostsin litsentsi neti kaudu, hommikul saadeti paroolid e-mailile ja järgnevad toimingud polnudki väga keerulised. Vanad tõrjujad tuli eelnevalt maha installida, sest vahetasin programmi välja. Mul polnud tahtmist mõnele IT mehele selle eest maksma hakata. Eelmisest korrast siiani sitt mekk man. Müüs kehva asja kalli raha eest ja küsis installimise eest teenimatult palju pappi.
Pahalasest sain jagu. Hädaga tuleb kõike teha
Küll ma olen tubli
11.09.2009
.
.
Mu lemmikparfüüm on Contradiction -
“Värskust ja elegantsi väljendav 1997.aastal Calvin Klein poolt loodud naisteparfüüm Contradiction on mõeldud intelligentsetele, luksust ja vabadust armastavatele naistele. Lõhnasüda annab edasi joovastavat, naiselikku õrnust roosiõie ja sandlipuu lõhnaakkordi kaudu.”
http://www.parfumexpress.ee/info/12642/Contradiction/
Kuid sobivad ka mitmed teised lõhnad, mis pole liialt vänged ega liialt magusad.
09.09.2009
.
.
Alati ei tasu reklaami uskuda, kuid vahel võib siiski proovida reklaamitut, veendumaks selle heades või halbades omadustes.
Üldiselt on mul aegade jooksul välja kujunenud kindlad lemmikud, mis alt ei vea, ja mille vahetamiseks ei näe ma vajadust. Mul on truu loomus
Kosmeetika ostan ühe tuntud kataloogi kaudu. Tellimuse teen netist, saan arve, maksan, kaup tuuakse koju. Lihtne ja mugav. Hinnad on suhteliselt soolased, kuid tasub jälgida alesid. Vahel saab ka poole hinnaga osta. Tellin siiski ainult hädavajaliku. Kvaliteediga olen väga rahul. Teenindusega pole mingeid jamasid olnud. Tihti pannakse pakki üllatuskingitusi kaasa. Kellele see ei meeldiks
Juustele kasutan professionaalseid hooldusvahendeid. Kõik šampoonid, palsamid, maskid, geelid, lakid jne. ostan oma juuksuri käest. Vahelduse mõttes olen proovinud erinevaid nimetusi, mis kõik on olnud ühtviisi head. Pettuma pole pidanud. Hinnad on tunduvalt kallimad kui marketites müüdaval kraamil. Potsikud on suhteliselt suured ja sisu jätkub kauaks.
Ihu pesen tittedele mõeldud dušigeeliga. See ei kuivata ega ärrita nahka ja peale pesu pole vaja hunnikute kaupa kreemi ihule määrida. Sama geeliga pesen ka näolt meigi. Silma sattudes ei pea appi karjuma. Igati mõnus. Olen katsetanud ka mitmeid muid tooteid, kuid ükski neist pole nii hea.
Käte pesemiseks ostan marketitest odavaid vedelseepe. Vahet pole, millis kasutada. Oma töö teevad ära kõik.
Hambapastasid olen proovinud samuti erinevaid. Need, mis tugevalt vahutavad, ajavad mind öökima. Päriselt ka. Mõni aeg tagasi leidsin apteegist midagi väga head ja sellele olengi truuks jäänud. 50 ml-ne tuub maksab 200 krooni. Sisu on hinda väärt ja vastupidi
Paari aasta eest (või oli see rohkem?) kadusid müügilt mu lemmiktampoonid. Olin üsna õnnetu, sest nende hulgast, mida müüdi, ei olnud nagu midagi valida. Aga valida tuli Eks sai proovitud erinevaid ja kuidagi sain hakkama. Tahan siinjuures mainida, et aplikaatorid on täiesti mõttetud vidinad. Mingil ajal tuli müüki uus nimetus, mille leidsin olevat kõige parema. Tampoonid aitavad hädast välja ka öösel ja muid hulle sidemeid, mida on võimalik lõua alla või kuklani vedada, kuid vaatamata sellele lekkima kipuvad, ma ei kasuta
Pesukaitsed – vajalikud ja jällegi tuleb osata leida õiged, sest mõned reklaamitavad ei kõlba koera hänna allagi. Ärge uskuge kõike seda, mida telerist näete
Pesupulber ei tohi haiseda ega jätta pesule vänget pulbrilõhna, mis pea pööritama paneb. Kahjuks müüakse ka selliseid. Oma tarbeks olen leidnud ühe tagasihoidliku nimega toote, mis peseb hästi ja pole ka kõige kallim. Olen rahul. Ja ma ei mäleta, millal ja kas seda üldse reklaamitud on.
Nõudepesuvahend – igal juhul mitte see, mis pidavat imesid korda saatma. Minu kogemustele tuginedes oli ainuke ime see, et kätelt tuli nahk maha. Sestap kasutan toodet, mida ei reklaamita, kuid on ometi heade pesuomadustega. Lõhn pole ka hingemattev. Kui suuremaks pesemiseks läheb, panen siiski kummikindad kätte. Mul on tundlik nahk.
Muid puhastusvahendeid ei hakka eraldi välja tooma. Kõlbavad kasutada kõik tuntud tegijad. Mõni on parem, mõni kehvem, kuid kindel on see, et selliseid imetegusid, nagu telerist näha võib, ei tee neist ükski. Küürimispulbrit soovitaksin osta turult – pappsilindri sees, vist vene toodang ja tõeliselt efektiivne. Kauplustes müüdi seda viimati nõuka ajal
Kaubamärke ei saa kahjuks nimetada, sest tasuta reklaami me ei tee.
Aga kes tahab, võib mu käest küsida
08.09.09
.
.
Mulle meeldib kanda ühtesid ja samu riideid.
Võtan kapist selle, mis on mugav ja omane ja kannan kuni aukudeni. Siis viskan minema.
Ja mul on ükstakõik, mida keegi arvab.
07.09.2009
.
.
Eesti otsib superstaari…
Robinile hoian pöialt
06.09.2009
.
.
Mul pole kodus netiühendust.
Sõtsin spetsiaalselt linna, et oma tänane luuletus üles lükata
On ikka hull inimene
06.09.2009
.
.
Kas vaikimine võib tähendada ükskõiksust?
Võimalik. Ei tea, kuid tahaksin teada. Või on see enesekaitse, kartus end reeta?
Oma sisimas otsin ikka veel vastuseid küsimustele, milledele vastuseid pole. Ei oska kokku sõlmida neid lahtisi niidiotsi. See mõistatuste ahel on liiga keeruline.
Ehk olen lootusetult eksinud pettekujutluste rägastikku.
Teadmatus piinab, räsib ja väsitab.
03.09.2009
.
.
Juhtub ikka imelikke asju.
Mannuxx’i videod kadusid nagu tina tuhka.
Kahju.
01.09.2009
.
.
Tegin oma lingid korda.
Ega ma iga päev ei jõua kontrollida, kas kõik toimib, seega andke aga julgelt teada, kui märkate, et miskit on paigast ära.
Mõned üllatused leidsin ka. Täiesti juhuslikult.
31.08.2009
.
.
Kuda need lingid nüüd paigast ära on läinud?
Ma pole midagi muutnud, aga ükski ei tööta.
Või on see minu arvutis ainult nii.
30.08.2009
.
.
Mu arvutiga on viimasel ajal pidevalt mingid jamad olnud.
Kunagi ei teadnud, kas koju jõudes on võimalik seda käima lükata või mitte. Windowsi on sada korda uuesti peale pandud ja iga kord võtab see hiiglama palju aega. Mingi viiruseraip on sisse pugenud, millest lahti enam ei saa.
Oma stuffi olen kõik plaatidele ja mälupulgale tõmmanud, sest nii on vähemalt lootust, et midagi kaotsi ei lähe. Aga tegemised on sellega häiritud ja kogu see värk ajab mul pehmelt öeldes karvad turri. Olen ennegi öelnud, et mulle ei meeldi, kui asjad ei toimi normaalselt.
Täna tuli rahakotti kergendada ja osta korralik tõrjeprogramm. Tasuta saaduga ei tulnud enam toime.
Ehk saab nüüd sellest sitast ka sepiku.
.
Windows Media Player cannot play the file because there is a problem with your sound device. There may not be a sound device installed on your computer, it may be in use by another program, or it may not be functioning properly.
Mida ma nüüd tegema pean?
29.08.2009
.
.
Ei mitmehäälseid õhkamisi kuule,
kui, saba keerdus, lippan tänaval,
sest lihtsus lehvimas on allatuule.
Ning nähtu eest ei tulda tänama.
.
Minus ei ole midagi sellist, mis paneks huvi tundma, tekitaks soovi lähemalt kaeda, sügavuti kaevuda, et kildu killu järel tõstes tuumani jõuda. Minus pole ka midagi, mis paneks järele vaatama ja hingepõhjast õhkama. Minus võib leida ainult mind ennast.
Olen kõigest üks miljonite hulgast. Miks peakski keegi tahtma märgata.
Sombune sügispäev tekitab sombuseid mõtteid.
27.08.2009
.
.
Järgmise luuletuse kirjutan aasta pärast.
25.08.2009
.
.
Homme hommikul sõidan Hiiumaale.
Ei lähe suvitama. Tööasjad. Võlga vaja sisse nõuda. Poemees pakkus oma püssi kaasa, et oleks julgem minna. IRW
Aga augustiga lõpeb majandusaasta. Aruanne ja audit ja kogu see jama tuleb jälle kaela.
25.08.2009
.
.
Ega siia päris avameelselt kõike kirjutada saa.
Kuna mind käiakse siin lugemas, siis lõpuni end avada ikka ei julge. Midagi jääb alati ütlemata, vaid aimatavaks, tunnetega kobatavaks.
Noh, oma õeraasu ma ei karda Tema on üks, kes seda lehte regulaarselt külastab. Tervitused siitpoolt!
Kedagi kahtlustan veel. Ja teda ma juba kardan Mis tast karta, ega ta hammusta? Ega jah, kuigi neid hambaid oma kaelal tunda igatsen üle kõige maailmas…
OK, mul on heameel, et sa astud siit aeg-ajalt läbi Loodetavasti ei hakka nüüd sina kartma ja tuled edaspidigi
Kui oma oletustega puusse panin, siis lähen nurka häbenema
23.08.2009
.
.
Ükspäev oli töö juures tohutu paduvihm.
Kuna ma kontorist otse õue astuda võin, siis lükkasin ukse lahti ja lihtsalt imetlesin seda pilti. Tegin oma Nokiaga ka mitu videoklippi, lootuses, et ehk on võimalik neid kunagi kasutada. Ei ole. Absoluutselt vaatamiskõlbmatud udukogud.
See, mis on üheks asjaks hea, ei pruugi teiseks üldse sobida…
Kahju kohe.
23.08.2009
.
.
Kord Sinu silmi nägin hõbepajul,
kui kevad kallas vihma alatult.
Mis võim ja vägi oli sellel sajul!?
Puu ees ma seisin halli valatult.
19.08.2009
.
.
Olen ikka nõrganärviline.
Eile veendusin selles järjekordselt. Kassikorjus vedeles keset sõidurada. Pidin sellest kuidagi mööda pääsema. No pääsesin ka, aga pilgu heitsin pilvedesse, et mitte liiga lähedalt näha. Sant tunne oli ja süda läikis pärast.
Kunagi tahtsin isegi arstiks saada. Õnneks oli see kauges lapsepõlves, kui kõik minuealised tüdrukud sama tahtsid. Sellest, kes vihmaussigi kardab, arsti ei saa
Teine soov oli mul ka, aga tunduvalt hiljem. Üheksandas klassis arvasin, et minust võiks õpetaja saada. Kehalise kasvatuse õpetaja. Spordiga olin tegelenud lapsest saati – iluvõimlemine, kergejõustik, suusatamine, keskas võrkpall. A tulemused polnud just tippude tasemel, pigem sellised keskpärased. Kõiksugu normid, mida tol ajal nõuti, õnnestus muidugi täita. Aga ikkagi hakkasin kartma, sest nõudmised olid üsna kõrged.
Ja jumal tänatud, et see soov kiirelt möödus
19.08.2009
.
.
Ei tea, miks küll iga kokkutuleku järelkajaks on tohutu ninnu-nännutamine ja üksteise suhkruga ülevalamine.
Mõtlesin, et kunagi võiks ka mõnel koosviibimisel osaleda, aga peale taoliste armastusavalduste lugemist kaob isu ära.
Olles ise ka üks ütlemata tore inimene, tahaksin sellele kreemikoogile ohtrasti pipart ja soola raputada
.
Üks klient küsis, kuidas puhkus möödus? Vastasin, et pole puhkust saanudki. Selle peale kuulsin, et ma polevatki väga kurnatud näoga
Ega vist ole jah
17.08.2009
.
.
Täna on linnas asjaajamisi.
Vist kulub terve päev ära.
Ma ei salli neid, aga pääsu pole.
.
Pool päeva läks ja varbad löövad tuld.
Kontor – Advokaadibüroo – Kohtumaja – Notaribüroo – Kohtutäitur – Kohtumaja – Kontor. Selline oli marsruut. Tglt oleks pidanud veel teist korda kohtutäituri juurde tagasi minema, aga ei jaksanud. Saadan need paberid postiga ära.
Ikka tööasjad.
13.08.2009
.
.
Üks uimane kärbes tiirutab kontoris.
See vist tähendab, et sügis hakkab tulema. Üritasin teda tähtsate dokumentide patsakaga tabada, aga ei õnnestunud.
Ma ple eriti osav sellel alal
12.08.2009
.
.
Kas ma olen õnnelik?
Ei ole. Vist ei teagi enam, mis on õnn. Rohkem polegi nagu öelda.
Pean pidevalt mõtlema, et kõik on hästi, et mitte masendusse langeda. Noh, ega ma pole ka langenud ja seni olen oma hingehädadega ise hakkama saanud. Aga üks väga hea sõber kuluks küll ära. Mitte sellepärast, et talle oma kurba saatust kurta, vaid ikka selleks, et saatus poleks nii kurb.
Ja see, et ma üldse veel kirjutan, on üks suur ilmaime.
Vot nii.
10.08.2009
.
.
Tuleb välja, et ka iseenda kohta öeldud sõnu tuleb hoolikalt valida.
Ei saa välja paisata kõike seda, mida sülg suhu toob, sest keegi võib võtta su sõnad ja neid omatahtsi väänama hakata.
A mis sest enam. Teinekord pean targem olema.
Ja ma ei taha lugeda oma postkastist mingi kibestunud tegelase jorinat, kes ei saa aru isegi sellest, kui talle selge sõnaga ütled: Palun mind rohkem mitte tülitada!
09.08.2009
.
.
Ma luuletan jälle
Sellest peaks tulema üks maruvahva lugu
07.08.2009
.
.
Pea iga päev leian YT-st midagi meelepärast ja ilusat.
Eriti happy olen tänase 13 viimase laulu üle. Yeah!
Mu lemmikud nende hulgast:
Neil Diamond – What’s It Gonna Be
Ükskord ma korrastan ka oma playlistid. Praegu on seal kõik segamini nagu pudru ja kapsad
06.08.2009
.
.
Kukkusin õhtul luuletama.
Ei saanud enne pidama, kui kell oli üks läbi. Sellest pidi tulema selline päevikuluuletus, mida Poognasse üles ei pane. Aga kui ta valmis sai, tundus, et kõlbab ka pogenistidele puremiseks.
Mitu korda ronisin teki alt välja, panin arvuti uuesti käima, et muudatusi teha.
Aeg tiksus omasoodu ja nüüd olen vähesest magamisest uimane.
06.08.2009
.
.
Mis ma siin ikka kirjutan.
Natuke igav on. Natuke kurb ka. Natuke liiga palju piinan end mõtetega, mida ei tohiks mõelda, sest need panevad veel rohkem mõtlema.
Natuke tahaks midagi head ja midagi ilusat. Ei, seda võiks ikka rohkem olla, kohe väga palju. Võiks, aga ei ole. Seetõttu olen natuke liiga tihti liimist lahti.
Tundub, et see liim, mis mind kokku suudaks liimida, on maamunalt kadunud. Või tegelikult tean ühte võlurit, kelle käes see imepotsik on. Aga ta ei ava seda.
Ja aeg teeb oma töö.
04.08.2009
.
.
Magasin öösel halvasti.
Nägin mingeid jaburdusi unes. Õigemini ponudki see uni, vaid viibisin kummalises poolunes. Ei saanud aru, kas olen ärkvel või mitte.
Aeg keris end tagasi 30 aastat ehk teisisõnu, oli aasta enne ülikooli astumist, mil palehigis kolhoosis tööd rabasin, et ettevalmistuskursuste kaudu kõrgkooli pääseda.
TPI-sse (tol ajal nimetati seda kooli nii ) ma peale keska lõpetamist sisse ei saanud. Olin esimene, kes joone alla jäi. Et null-kursusele pääseda, tuli aasta töötada, kusjuures mitte teenistujana. Nõnda ei jäänudki mul muud üle, kui minna kodukolhoosi tööle, algul põllutööliseks. Mida seal põllul tegin, ma hästi ei mäleta enam. Kas ma üldse põllul käisin, seda kah ei mäleta Aga hiljem pakuti suurfarmi brigadiri ametikohta. Olin keskkoolist tulnud plika, kel puudusid vajalikud teadmised ja oskused, kuid võtsin nõuks siiski proovida. Oi, elukest
Ega seal üle mõistuse raske olnudki. Kuidagi sain hakkama. Ja palka maksti hästi, minu mäletamist mööda 210 rubla kuus. Või oli see 240? Tolle aja kohta kõva sõna A korralik saapapaar maksis umbes samapalju. Sellest kolhoosiajast võiks pikemaltki pajatada
Aasta pärast läksin TRÜ-sse majandust tudeerima. Raamatupidajaks ei tahtnud ma elu sees saada, kuid olude sunnil sai siiski minust just raamatupidaja.
Kui päris aus olla, olen sellest tööst väsinud. Võiksin teha ükskõik mida, aga mitte enam seda.
03.08.2009
.
.
Eile arvasin, et kirjutasin hea luuletuse.
Täna ei arva ma enam midagi. Homme tahaksin selle kindlasti maha kiskuda ja prügikasti saata. Nii juhtub peaaegu et alati.
Ja alati teen ma midagi valesti, kuigi tegelikult ei teegi mitte midagi.
Lasen oma mõtted lendu, et vaadata, kuhu nad jõuavad. Nad ei jõua mitte kuskile, vaid kukuvad mu jalge ette maha.
Ja sinna jäävadki.
31.07.2009
.
.
Prügikastis on 79 teost.
Leidsin sealt isegi mõned luuletused aastast 2005, kesmise hindega veidi üle kolme.
Kunagi tegin põhjaliku puhastustöö ja kustutasin prügikastist suure osa oma algusaja loomingust. Ajaga on sinna jälle kogunenud igasugust träni. Enne lõplikku kustutamist pean otsusele jõudma, kas mõnest kehvakesest ei annaks midagi paremat vormida.
Kui uusi luuletusi enam ei tule, siis vist ongi aeg vanade kallale asuda.
29.07.2009
.
.
Mu kolleeg läks puhkusele ja jättis mind üksi lattu toimetama :S
Lappasin varuosasid 13 tonni eest kokku, käed küünarnukist saati õlised ja küüned murdunud Õhtul tuleb ostja.
Enamuse ratastest müüsime ühe päevaga maha. Rabistamine oli äge.
On jäänud veel ligi 40 ratast.
28.07.2009
.
.
Ilmsi sa ei tule. Selle olen suutnud omale selgeks teha.
Aga unes käid ikka vahel, nagu täna ööselgi. Ärkasin üles selle peale. Nii väga tahtsin, et uuesti uinudes unenägu jätkuks.
Ei näinud ma järge.
27.07.2009
.
.
Ilm ei soosinud meid.
Minnes sadas terve tee padukat, kohati nii, et kojamehed ei jõudnud vett ära pühkida. Õnneks ei olnud mina roolis. Poja autoga läksime. Kohale jõudes oli Kastna poolsaare kohal pilvede vahel isegi paar heledamat laiku.
Laupäeva hommikul oli ikka veel pilves, aga lõunaks oli taevas klaar ja päris kena rannailm neile, kes jahedat tuult ei peljanud.
Pühapäeval ärkasime taas pilvise taeva all. Tõotas tulla vihmane ilm. Otsustasime enne õhtut jalga lasta. Kraamisime maja puhtaks ja kui lõpuks autosse istusime, tuli ka päike välja. Nagu alati
Veidi lühikeseks jäi see puhkus. A parem seegi, kui mitte midagi.
Tegin vana katkise aparaadiga ka mõned fotod. Loomulikult ei tulnud need sugugi head.
26.07.2009
.
.
Täna õhtul sõidan mere äärde.
Arvutisse ma seal ei pääse. Koju tagasi jõuan pühapäeva hilisõhtul.
Olge ikka mõnusad!
24.07.2009
.
.
Selleks korraks kõik.
Alati tuleb halvimaks valmis olla, et hiljem oleks hea tõdeda: polnudki kõige hullem.
Tänasest läks lahti tõsine lao tühjendusmüük. Tuleb välja, et suurte ja raskete rahakottidega ostjaid ikka leidub. Ei jõudnud veel kõigile teatadagi, kui juba järjekord uksetaga.
Miks ka mitte, kui kaubad poole hinnaga kätte saab. Isegi ostaks 5-tonnise ratta kahe tonni eest.
A ratas on mul ammu olemas, 7-tonnine ja poolmuidu saadud
22.07.2009
.
.
Ellu jäin, vähemalt täna.
Mis homme saab, pole veel teada.
21.07.2009
.
.
Pidin tänasest puhkusel olema ja kadakate vahel peesitama, aga võta näpust. Homme saabuva külalise pärast jäi see plaan katki. Nädalakese oleksin tahtnud küll puhata, rohkem poleks saanudki. Nüüd ei teagi, kas enne sügist on veel mingi võimalus. Olen nii väsinud.
Aga armas õeke pajatas, et Kastnas on rannailm. Kadedaks teeb
Eilne äikesetorm olla pahandust teinud.
20.07.2009
.
.
Veel üks loll nädal sai läbi.
Järgmine tuleb ilmselt hullem. On oodata Leedu pomo kolmepäevast visiiti. Päevakorras inventuur, lao tühjendusmüük ja võlad. Viimane neist on kõige valusam küsimus, sest mõned kliendid ei taha kuidagi maksta. Aru päritakse ikka minu käest ja pea võetakse ka maha minul, mitte kliendil.
Jumala eest, ma ei suuda vestelda kolm päeva jutti vene keeles. Kui ära väsin, hakkab tähelepanu hajuma ja võib juhtuda nii, et tema muudkui räägib ja räägib, sest talle meeldib see, ja mina muudkui kuulan ja kuulan, aga tegelikult ei kuule ega saa aru, mida ta räägib Kuna ma vene keeles vabalt ei suhtle, nõuab see erilist keskendumist vestlusele.
Ja järgmise nädala võimalikult valutult möödumise nimel pean kahjuks homme ja ülehomme tööle minema.
17.07.2009
.
.
Sain eile vanatädiks!
Õnne asjaosalistele ja mulle ka!
15.07.2009
.
.
Silp silbi järel ennast lahti sõlmin,
ei häbiraasu ega halastust.
Jääb ihu katma küsimärgihõlmik,
võid kompida mu hingealastust.
.
.
Koerailm.
Sellise vihmaga pean linna minema. Paar asjaajamist ootavad oma järge.
13.07.2009
.
.
Kuus kilo olen alla võtnud.
Ega ma erilist dieeti ei peagi. Söön kõike seda, mida alati olen söönud ja tervislikult pole ma kunagi toitunud. Rämpstoit maitseb mulle heasti
Küll aga olen koguseid vähendanud ja teinekord on söömise lõpetades kõht alles tühi. Rasvast ja magusat üritan võimalikult vähe tarbida. Päris ilma ka ei saa. Kui ikka ilge kommiisu peale tuleb, siis söön ka neid. Ja torti olen ka näost sisse ajanud
Pean saladuskatte all mainima, et armas apteek aitab ka kaasa ja see abi on päris tõhus. Mil moel, selle jätan esialgu enda teada.
11.07.2009
.
.
Raske nädal oli.
Olen läbi nagu läti raha. Nii vist öeldakse? Tglt võiks öelda ka leedu raha, sest just leedukad on mu peavaludede põhjuseks. Ei tea, kas suudan need mõned kuud vastu pidada või lähevad närvid enne krussi. Igal juhul on rasked ajad ees ja lõppu ei paista kuskilt.
Kell pool kaheksa pusisin veel kontoris venekeelsete kirjade kallal. Pidin need täna ära saatma. Oleks ma siis osanud kas või eesti keeleski midagi tarka öelda. Tõlkimisega üldjuhul saan hakkama, sõnaraamatu abil.
Koduteel autos tuli meelde, et kaks aruannet unustasin saatmata. Tagasi ka enam ei läinud.
Tahaks pea kellegi kaenlasse suruda, aga ple seda lohutajat… Ja sedagi olen juba sada korda öelnud.
Iseendast hakkab hale.
10.07.2009
.
.
Kolme päevaga kolm hinnet.
Tõepoolest suur saavutus! See käib siis viimase luuletuse kohta. Üleüldse on sel aastal kirjutatud luuletustest kümnel hindeid alla kümne. Järelikult on nad kas surmigavad või lihtsalt kräpp, sest lugejaid ei ole, arvamuseavaldajaid ka mitte. Või on lugeja mu luulest tüdinud.
Tekib tahtmine koos kõige oma kräpiga pikale puhkusele minna. Kunagi võiks ju tagasi ka tulla, nii umbes aasta pärast.
06.07.2009
.
.
Öösel kell neli helises töötelefon.
Kuna see mul kotis oli, ei saanud läbi une algul aru, mis või kus heliseb. Lõpuks kui taipasin, voodist välja ronisin ja telefonini jõudsin, oli see juba vait jäänud. Võõras number, ilmselt valeühendus, sest vaevalt et keegi sellisel kellaajal tööasju ajada tahab
Aga uni oli rikutud. Tavaliselt mind sellised asjad ei häiri, küll aga täna öösel. Magama läksin niigi peale ühte, sest vaatasin mingit filmi. Õiget und enam ei tulnud ja kell kuus olin uuesti üleval. Nüüd tunnen, et uni tikub silma.
Laulupeole lähen hoopis.
.
Põsed õhetavad päikesest ja põu on laulupidu täis
Tore igatahes. Külm oli ka vahepeal ja vihmagi tuli paar tiba, aga see ei rikkunud päeva. Kojusõit kulges tõrgeteta. Ei mingeid ummikuid ega passimist, kuna jätsin auto Laululavast võimalikult kaugele.
20 minutit kiiret kõndi ja sõit võis alata.
05.07.2009
.
.
Kuna eelmine leht venis liiga pikaks ja tekkisid tõrked sellega toimetamisel, olin sunnitud avama uue.
Head lugemist!
04.07.2009
.
Mul kah Win7 ja movi maker täitsa olemas….kusjuures ma ei sikutanud seda alla. Tõsi, proge nimi on Windows Live Movie Maker ja see erineb XP versioonist…
Ja seda ka veel, et mul Firefoxiga kõik OK….kaasa arvatud YouTube. Kribasin niisama, sest tõenäoliselt on Su arvutimured lahenduse leidnud
Parimat
T.
Tere, T!
Need mured on unustatud
Aga Windows Live Movie Maker’it mul ikkagi ei ole Windowsiga kaasas. Mul üks W. libaversioon, ehk seetõttu… või mine tea. Netist tõmbasin tookord Movie Maker 2.6, kuid vaja mul seda enam ei ole. Ma isegi ei mäleta, mis ma sellega tookord tegin 
Videode tegemiseks kasutan Vegas Pro 10.0. Ainuke viga on see, et mul pole aega neid teha
Ilusat kevadet!
Kerttu