.
.
Sooja vett ei ole.
Reedeni tuleb kausis lobistamisega läbi ajada. Kohe kuidagi ei viitsiks, aga pole parata. Külma dušši ka võtta ei taha.
Paha-paha-paha!
28.05.2012
.
.
Vaatasin üle pika aja Eurovisiooni.
Kui esimeses poolfinaalis tuli kohati tukk peale, siis teine oli juba parem. Kokkuvõtteks võib öelda, et üllatavalt palju kuulatavaid laule pääses finaali.
Loreeni laul oli igati võitu väärt ja häälte järgi otsustades peajagu teistest üle. Mulle meeldis kõik – nii meloodia, esitus, huvitav koreograafia kui ka veidi müstiline lavavalgustus.
Udmurdi memmed olid vahvad – hea tuju loojad ja naeratuse näoletoojad 
Serbia ja Aserbaidžaani lauludel polnud ka viga – võis kuulata küll. Kas nad just nii kõrgeid kohti väärisid, ei tea…
Albaania nutulaul mulle niiväga ei meeldinud, kuigi hääl oli esitajal ju võimas.
Ott oli tubli! Ilus laul ja hea esitus! Kuues koht Eestile – igati tubli tulemus.
Hea, et me Türgist ettepoole saime. No absoluutselt ei meeldinud! Ainuke laul, mille ajal lubasin endale suitsupausi rõdul.
Ülejäänutest ei hakka rääkima. Oli seal tagapoolgi mõni laul, mis oleks võinud rohkem punkte saada.
Selgesti väljenduv onupojapoliitika punktide andmisel on endiselt au sees. Asi, mis kellelegi ei meeldi, kuid ikka ja jälle kordub, aastast aastasse. Kellel rohkem sõpru, sellel paremini läheb. Arvata võib, et see ei kaogi kunagi.
Eks Eestigi sai ju lähinaabritelt häid punkte
27.05.2012
.
.
Tuli ükspäev töö juures jutuks, et mul võiks ka diisliauto olla.
Haarasin mõttesabast kinni ja enam lahti ei saa Kõiki asjaolusid arvesse võttes on see igati teostamist väärt.
Ega vanal Golfil midagi häda ole, kannataks sõita küll, kui amordid ära vahetada. Kliimaseadmest tunnen puudust. Olen juba piisavalt vana, et lubada endalegi mõningaid mugavusi.
Martti soovitas osta auto, mille ta ise kunagi maha müüs ja mis nüüd uuesti müügis on. Tunneb ta teda läbi ja lõhki, hoolduse on kõik see aeg ise teinud, seega mingit pettust olla ei saaks. Auto pidi maasikas olema
http://www.auto24.ee/used/998379
Ainuke viga, et pean hakkama raha korjama
25.05.2012
.
.
Aeg läheb kiiresti.
Varsti juba uus nädalalõpp käes. Eelmisest ma pikemalt pajatama ei hakka. Fotod FB-s räägivad iseenda eest. Ütlen vaid niipalju, et oli tore ja emotsiooniküllane
.
Täna üks inimene astus uksest sisse, jäi mu laua ette seisma ja vaatas pikemalt otsa kui paslik oleks olnud. Tundsin end ebamugavalt ja hakkasin juba sisimas nihelema. Ta olevat meil varem ka käinud, mille peale vastasin, et ei mäleta, sest aegade jooksul käib siit tõesti palju inimesi läbi ja mul on nägude peale väga halb mälu.
Remontivajavat ratast vastu võttes sain aru, et tegu pole just kõige kainema kodanikuga. Tugev alkoholilõhn tungis ninna. Kirjutasin telefoninumbri ja kaebused ratta kohta üles ning istusin uuesti laua taha. Ja siis ta tuli ja kukkus mu tööst pisut määrdunud käsi suudlema Küsis, kas ma olen abielus. Olin sunnitud valetama, sest muidu ta olekski jäänud mu juurde passima. Ma olevat kuratlikult ilus.
Maitseasi või vähese viina viga?
Ma pole kunagi end ilusaks pidanud – täiesti tavaline eesti naine.
24.05.2012
.
.
Nonii, armsakesed…
Nädalavahetuseks lubab ilusat ilma või vähemalt ilusamat kui täna. Suure tõenäosusega teeme tiiru Lõuna-Eestisse. Fotoka aku laadisin juba täis ja homme peale tööd põrutan Raplasse, et sealt siis laupäeva hommikul varakult startida.
Kui nüüd ikka ladinal sajab, siis vist pole asjal jumet.
Eks näis, mis saab
17.05.2012
.
.
Tegin intrastati aruannet.
Just lõpetasin. Kell hakkab pool kaksteist saama. No ei ole päeval aega sellise totruse jaoks.
Mitte eriti hea valguse käes pisikest kirja lugedes väsivad silmad ära ja paberi pean ka meetri kaugusele lükkama. Vot siis näen hästi
Lugemisprille oleks vaja. Olen ikka lükanud seda tegemist muudkui edasi ja edasi, aga lõpmatuseni vist ei saa.
14.05.2012
.
.
Rattamüüja käis rattaga sõitmas. Oojee! )
See oli selle aasta esimene kord. Kui ma poleks enne lastega šampusele päkkasid silma ajanud, oleksin ehk pikem tiiru teinud, aga nüüd jäi see vähe lühikeseks. Ei viitsinud rohkem, sest kõht oli ka liiga täis. Tagasiteel hakkasid tuule käes kõrvad külmetama, muidu polnud vigagi.
Täitsa tore
13.05.2012
.
.
Kell on kümme ja juba kisub voodi poole.
Tavapärase poole kaheteist asemel kipubki see viimasel ajal saama mu magamaminekuajaks. Vähemalt olen hommikuti värske. Olgu õhtuga nii kuis on.
Eks tule siis jälle mu unedesse… Head ööd!
09.05.2012
.
.
Uus Maxima saab varsti valmis.
Päris pirakas hoone. Vana uberikuga ei anna võrreldagi. See eeldab ka laiemat kaubavalikut ja mugavamat liiklemist riiulite vahel. Mis peamine – ma ei pea sõitma kodust mööda, keskusesse, ja siis tagasi. Pood jääb täpselt kodutee äärde. Minu jaoks on oluline, et sinna tulevad ka apteek, postkontor, kondiitri- ja kulinaariatsehhid.
Milleks mulle postkontor? Eks ikka Polaveri mittestandardsete saadetiste postitamiseks.
Kui tahad Harjumaa suurimast kaubanduskeskusest lähemalt lugeda, siis vaata alloleva artikli keskossa:
Suure tõenäosusega hakkan ma seal sagedasti käima.
06.05.2012
.
.
Makrovõtete puhul ma statiivi ei kasuta.
Suur statiiv on selleks liiga kohmakas ega võimalda igale poole väga lähedale ronida ja väikest mul senini veel pole. Sestap jääb vaid loota kindlale käele
Aastaga on asi küll paranenud, aga ega ta alati kindel ole. Ikka kipub valel ajal ja vales kohas liikuma. Kui ei liigu käsi, siis kiigutab tuul pildistatava objekti paigast ja jälle asi untsus. Alati peab mitu võtet tegema, lootuses, et mõni neist õnnestub paremini kui teine.
Ja kui ma pilti kustutada ei raatsi, siis panengi ta pooludusena üles.
Võtke heaks või pange pahaks.
02.05.2012
.
.
Ma ei otsi seda, mida pildistan.
See kõik lihtsalt jääb mu kaamera ette. Silmad tuleb muidugi lahti hoida, sest muidu ei märka midagi. Astun sammu ja näengi, astun teise ja näen veel.
Nõnda see käib
28.04.2012
.
.
Täna oli rahulikum.
Ütleme nii, et tavaline tööpäev.
27.04.2012
.
.
Lugesin läbi nii arvustuse kui ka kõik antud teemaga seonduvad kommentaarid ja tulised vaidlused:
http://www.facebook.com/groups/248034285291926/doc/261346307294057/
http://www.facebook.com/groups/248034285291926/
Tegin omad järeldused ja panin iseenda tarbeks ühte-teist kõrvataha.
.
PS. Hull tõmblemine oli täna. Algas hommikul kell kaheksa koorma mahalaadimisega ja kestis õhtuni välja. Ei olnud aega hinge tõmmata.
Sellised päevad on nii väsitavad ja õhtuks olen zombi valmis, pea paks ja silme ees virvendab.
26.04.2012
.
.
Ostsin stretšteksased -
lõunapausi ajal, käigu pealt, esimesed ettejuhtuvad, kõige lähemast Maksimarketist. Eks ikka seepärast, et vanadel pükstel oli tagumik viledaks kulunud. Teadupärast ei kuulu mu töö kõige puhtamate ja siidisemate kilda ja seelikuga pole laos midagi peale hakata. Seal tuleb küürutada, kummardada, kükitada, upitada, redelit mööda üles-alla ronida ja rataste ning kastide virnade vahel laveerida. Pidevalt jään mõne lenksu või pedaali külge kinni
Miks ma sest kirjutan? Ikka selleks, et olen ülivägarahul oma ostuga. Nii mugavaid teksaseid pole ma varem kandnud. Ei mingit pitsitamist ega soonimist, ebameeldivaid õmblusi, kohmakust ega rohmakust. Kerged ja mõnusad justkui dressipüksid. Teadupärast on ju dressides mõnus käia, kuigi… kes seda niiväga näha tahaks!
Julgen soovitada teilegi. 25 EUR hea enesetunde eest. Pole just palju välja käidud.
25.04.2012
.
.
Helesinine valgetupsuline taevas tõotab ilusat päeva.
Juba eile oli väga kevadine, aga kahjuks tegin ma oma tegemata jäänud tööasju ega jõudnudki õue.
Tundub, et lõpuks ometi läheb soojaks.
.
Oh, jüripäev, mis sa nüüd siis tegid? Vastu õhtut kallasid vihma kaela…
Hääd sellegipoolest! 
23.04.2012
.
.
Tööpäevake läbi ja tool katki.
Noh, ega ma nüüd nii raske ka ole, et ta seepärast kokku vajus. Eks ole selle peal ju üle kümne aasta istutud, enamjaolt ikka kaheksa tundi päevas. Pole siis ime, et otsad andis.
Hea, et laud ees oli, muidu oleksin ninali käinud
.
Loodusesse ma täna ei jõudnud. Õhtul käisin poes ja nägin, et muruplats poe kõrval rohetab nii kenasti. Lausa kutsus jalutama. Njah, lähemale jõudes avanes trööstitu pilt – koerasitta nii paksult maas, et sammugi astuda ei saa.
Piltki jäi tegemata.
21.04.2012
.
.
Päikest igatsen…
Aina sajab, küll lund, küll vihma, ja maailm on üleni hall.
20.04.2012
.
.
Kas sa omale uue mehe oled leidnud?
Ei ole.
Kuidas siis nii? Sa oled ilus naine ja tark naine. Kas siis tõesti kedagi pole, kes sind tahaks?
Ei ole jah.
Otsi internetist! Mina otsisin ja leidsin. Ja kõrvetasin armutult oma nina. Armusin kõrvuni. Naisel tuli mees koju ja andis mulle jalaga tagumikku. Praegugi lakun veel haavu.
Mina leidsin ka internetist. Ei sobinud. Kõrvetasin samuti nina. Aga see oli ammu. Enam ma ei otsi.
Tule siis minule.
Mis ma sinuga peale hakkan? Sul ju naised olemas.
Ah, naised või kedagi! Saadan nad kõik minema.
)
Jätsin ütlemata, et ei ma tule sinu haaremisse ühti.
Tänane jutuajamine kunagise ülemusega
18.04.2012
.
.
Reede õhtu oli soe ja tuulevaikne, ent sombune ja tibutas vihma.
Mida põnevat teel nägime? Erinevaid linde, sealhulgas kulle, keda kahjuks pildile püüda ei õnnestunud. Keerasime küll otsa ringi ja sõitsime lausa tagasi, aga kull oli meist targem, lennates lihtsalt minema, kui auto hoo maha võttis. Pesas tukkuva kurepaari saime Koluvere silla juures jäädvustada. Kolm metskitse nosisid põllul kulu süüa, ent kahjuks olid liiga kaugel. Head pilti ei saanud.
Vastu ööd hakkas meri kohisema. See ei tõotanud midagi head. Laupäev oli ülituuline ja külm. Tegime korra tiiru mere ääres ja veetsime päeva toas. Õde on mul ikka kangelane, tema uitas ilmatuma kaua õues selle koerailmaga Minul hakkasid sõrmed sõrmkinnastes viie minutiga nii külmetama, et ei suutnud ma seal kauem olla. Aga päev sobis magamiseks heasti.
Hilisõhtul tuul vaibus ja enne uinumist sirasid taevas tähed. Tõotas tulla tore pühapäev. Ja nii oligi. Kevad oma täies hiilguses – vähe tuult ja palju päikest. Igati mõnus päev mere ääres jalutamiseks või niisama õues olemiseks. Tegime tööd ka – riisusime hoovi puhtaks. Putukad-mutukad, kirjud ja kollased liblikad, linnuparved siia-sinna lendamas – vaatamist-kuulamist jagus küllaga. Ja muidugi see jumalik rahu, mis alati valitseb seal kadakate vahel! Kahju õli ära tulla.
Kell kümme õhtul jõudsin koju tagasi. Pildisaak on üsna kasin, aga nina olen punaseks päevitanud
15.04.2012
.
.
Sõidan nüüd puhkama
Üritan sellest ülikiirest tempost maha astuda ja kuni pühapäeva õhtuni mitte mõelda tööasjadele.
Päikest tahaks ka võtta
13.04.2012
.
.
Unesegasena ütlesin, et ma mõtlen järele.
Aga ärganuna tundub, et pole siin midagi mõelda. Ma tulen kaasa, sest mine tea, millal järgmine vaba laupäev saab olema ja ilm ka nõnda kevadine juba. Patt oleks kodus istuda, kui õues 15 kraadi sooja lubati
Seega siis – reede õhtul peale tööd põrutan otse Tallinnast Tõstamaa poole.
10.04.2012
.
.
Vaatamata sellele, et ilm ei tõotanud tulla just kõige parem, otsustasime siiski ära käia, nimelt Jägala joal.
Keskendusin filmimisele. Kunagi, kui aega saan, klopsin ehk midagi kokku sellest, mis kaamerasilm kinni püüdis.
Kodurannast põikasime ka läbi. Kaks luike üsna kalda lähedal ei teinud meist suurt väljagi.
Tore oli
08.04.2012
.
.
Tegelikult peaksin ma kõik need kolm päeva hommikust õhtuni töötama ja ööd veel takkaotsa. Ja siis ka ei jõuaks oma asju valmis.
Situ või tina.
05.04.2012
.
.
Vahetevahel olen ikka luuletanud ka – õhtul voodis enne uinumist sirgeldan pimedas toas telefoniga valgust näidates oma mõtted paberile
Sinna need jäävadki, sest asjalikku edasiarendust neist kribalatest pole õnnestunud kirjutada. Mõne aja möödudes rebin paberi puruks ja viskan minema, sest kirjapandu tundub täiesti mõttetuna.
Kas nii hakkabki nüüd olema?
30.03.2012
.
.
“Kas teil läheb hästi? Ma vaatan, et pidevalt on auto ukse ees ja tuuakse rattaid juurde.”
“Jah, ei saa kurta.”
Selline siis naabrite tähelepanek meie kevadiste askelduste kohta
Tegelikult oleme sel aastal majast välja veeretanud kolm korda rohkem rattaid kui mullu samal perioodil. Eks selle võrra ole ka rohkem rabamist ja väsimust. Aga hõisata on veel vara.
Tibusid loeme sügisel.
29.03.2012
.
.
Ebameeldiv intsident.
Öösel oli lumi maha sadanud ja hommik väga tormine. Lõunaks ilm siiski selgines ja päikegi tuli välja.
Võtsin kaamera ja statiivi ning kavatsesin kodumetsas väikese jalutuskäigu teha. Kevadet ma tänase ilmaga leida ei lootnud, pigem oleks jäädvustanud jonnakat talve, kes ikka ja jälle end ilmutab ega kuidagi taanduda taha.
Kükitasin tee ääres lumiste rohututtide kohal, kui kuulsin eemalt koledat venekeelset sõimu. Räuskajat ma ei näinud ja arvasin, et ju siis on metsas mõni paarike riidu läinud ning naine üritab mehele kohta kätte näidata. Kuna sõimusõnade laviin ei vaibunud ja tuli üha lähemale, tõusin püsti ja vaatasin ringi. Sealt ta tuli, radapidi, mida mööda mina metsa kulgesin, täiesti üksi, käte ja jalgadega vehkides ning täiel häälel kirudes.
Hindasin olukorda, vaatasin, et ühtegi teist hingelist lähedal ei ole, keerasin otsa ringi ja kiirustasin tuldud teed mööda metsast välja, aeg-ajalt seljataha kiigates. Vahemaa ei vähenenud ega ka suurenenud, küll aga kostus jätkuvalt naisterahva sõimamine.
Sellise hulluga metsateel kokku küll poleks tahtnud saada. Mine tea, oleks ehk kallalegi karanud. Silme eest kerisid läbi telekas nähtud pildikesed narkolaksu all olevatest inimestest. Võimalik, et tollel tegelasel oli lihtsalt ülemine korrus segi, aga parem karta kui kahetseda.
Olin vägagi häiritud. No ei lasta rahus jalutada! Küll koerad, küll tigedad Maardu naised – ikka mingid jamad.
Päris tuksi mu päev siiski ei läinud. Peale ebaõnnestunud metsaskäiku istusin autosse ja tegin tiiru lähikonnas.
Midagi sain ka pildile
25.03.2012
.
Ei ole mul teile midagi öelda, armsakesed! 
Peate leppima sellega, et terve kevad-suvise hooaja raban ma hommikust õhtuni tööd teha ega muuks aega suurt jäägi.
Aga tore, et te mind ei unusta
22.03.2012
.
.
Kell on viis hommikul.
Unepuuduse all ma ei kannata, aga kuna poisid lähevad täna Peipsile kalale, siis tuli ärgata.
Olen minagi seal käinud, rohkem kui korra. Ei tea, mis vägi mind sinna ajas. Paksudes talvevammustes kilomeetreid järvejääl vantsida ja päev otsa külma ja tuule käes passida – seda kõike paari kiisapoja pärast. Ei, ei!
Ajad olid siis teised. Oli mees ja oli äi, kes mõlemad kirglikud kalamehed. Nüüd pole essugi ja kala võin vabalt poest osta. Aga ma oleks vist valmis veel minema, kui keegi nähtamatu näpuga tõmbaks. See tähendab, et oluline ei ole see, mida sa kotis koju tood, vaid ühised tegemised ja koos veedetud aeg. Kevadeti ja suviti jõe ääres meeldis mulle väga käia. Ainult et puruvanakesi ja usse ma sõrmega ei puutunud. Need pidi keegi teine konksu otsa toppima. Õnge leotada oli tore
Eks ma kobin varsti teki alla tagasi.
17.03.2012
.
.
Loomulikult uinusin ma silmapilkselt.
See siis eilse kohta. Hommikuks olin välja puhanud. Päev oli jälle väga töine. Homme lähen ka tööle, tegema neid asju, mida jooksvalt teha ei jõua.
Juhe jooksis ikka ükspäev kokku ka ja saatsin kliendile vale tabeli. Issand, kui jube 
Noh, seal oli peidetud veergudes infot, mis majast välja ei oleks tohtinud minna. Ei saa loota sellele, et saaja ei märka neid avada. See vaevab mind juba mitmendat päeva, aga tagasi enam midagi võtta ei saa.
OK, elame edasi
16.03.2012
.
.
Eile õhtul ponnistasin Intrastati aruannet teha ja lõpetasin pool kaksteist. Kõige tüütum asi kogu paberimajanduses, aga pääsu sellest pole.
Tööpäev algas kell kaheksa koorma mahalaadimisega ja kogu päev oli üsna ränk. Nüüd on kell pool üksteist ja ma olen nii väsinud, et kobin magama.
Tavaliselt poen voodisse poole kaheteistkümne paiku.
15.03.2012
.
.
Kas see ajas mul karvad turri? Natuke ikka.
Keegi olla kellelegi saatnud minu luuletuse “Saju saladus” enda luuletuse pähe. Vaat siis, mis kõik FB-s välja võib tulla.
Ega see mind ei üllatagi. Luuletus on ju ilus Ja ikka leidub neid, kellele meeldib ennast ehtida võõraste sulgedega. Sestap pole ma nimme netist otsinud oma luuletusi, et mitte avastada taolisi asju.
Parem, kui neist midagi ei tea.
12.03.2012
.
.
Jah, ma tean küll, mis film praegu jookseb – Da Vinci kood.
Reklaamlõikudes nähtud julmus peletas mind telekast eemale. Võib-olla ma eksin ja tasuks vaadata. Ikkagi palju kõmu tekitanud kassahitt, aga…
Ma tõesti ei taha.
11.03.2012
.
.
Soundcloud on hea asi kuulamiseks.
Aga alla laadida sealt ei saa ja sellest on kahju.
Õuest ei leidnud täna midagi põnevat. Teed on vesised ja kõrvalisi radu pidi eriti sõita ei julgegi.
Aga päike paistab juba väga soojalt
11.03.2012
.
.
Hooaeg on alanud.
Tellimusi sajab uksest ja aknast, rattavirnad ulatuvad maast laeni ja koormad muudkui vuravad Leedust ja Eestisse.
OK, väheke liialdan, aga tõsi on see, et väga töiseks on läinud. Pole enam aega niisama arvutis passida
PS. Kuhu see oodatud sula jäi? Täna oli ilgelt külm ja tuuline talveilm.
09.03.2012
.
.
Ootan reedet, sest selleks ajaks lubati sula.
Mind ei häiri see, kui teed-tänavad plägased on. Pläterdan meelsasti poriloikudes. Peaasi, et oleks soe ja räästad tilguksid ning iga päevaga seda valget ollust vähemaks jääks.
Olen tüdinenud talvest ja külmast.
06.03.2012
.
.
Nüüd ma olen kaks päeva arvuti taga istunud ja ilgelt palju tööd teinud, aga tehtud pole ikka suurt midagi.
04.03.2012
.
.
Ongi varsti töönädal läbi.
Päris rabelemiseks pole veel läinud, aga kogu aeg on midagi teha ja molutamist praktiliselt polegi.
Mis ma siis nädalavahetusel teen? Natuke looderdan ja puhkan, natuke tuleb tubaseid toimetusi teha ja Polaveri FB leht tuleks korrastada. Piltide üleslaadimine tööarvutis on suht vaevaline tegevus, sestap on lihtsam seda kodus teha.
Ja kui päike end ilmutab, peaks ka tiiru õues tegema.
02.03.2012
.
.
Mul pole enam seljas kahte kampsunit.
Ja sukapükse teksade alla ka ei topi. Riidekuhil ei ahista mind enam.
Ja inimesed hakkavad tasapisi huvi tundma jalgrataste vastu
28.02.2012
.
.
Käisin mere ääres.
Mõtlesin, et teen pikema jalutuskäigu ja vaatan, mis seal tagapool ka põnevat on. Kõige enam huvitas mind küsimus, kas tõesti on jää juba läinud.
Kui majade vahel ponud vigagi – kerge tuisk ja paar külmakraadi, siis mere äärde jõudes pidin pettuma. No nii vinge ja külm tuul, et vabatahtlikult ma külmetama nõus polnud. Keerasin otsa ringi ja põrutasin kibekiirelt kodu poole tagasi.
Aga meri oligi praktiliselt jäävaba. Vaid kalda ääres võis näha veel mõningast jääd. Kõik need ilusad ja uhked jäämaed ja muud huvitavad moodustised kivide ümber, mis eelmisel korral pilku köitsid, olid kadunud.
26.02.2012
.
.
Kätel pole häda midagi. Need on eelmisel nädalal terve saalitäie rattaid ümber tõstnud ja harjunud füüsilise koormusega. Olgu öeldud, et terasraamiga täiskasvanute ratas kaalub keskmiselt 18 kg, alumiiniumraamiga on pisut kergem. Selg on kangevõitu, aga mitte just kõige hullem. Aga jalalihased on hullult haiged. Kas tõesti mõjus paksus lumes sumpamine nõndaviisi?
OK, küll see üle läheb. Igatahes oli tore õues mütata
26.02.2012
.
.
Homme on lühendatud tööpäev.
3 tundi kingib riik ja 1 tunni torkan sellele omavoliliselt otsa. Mul on vaja linnas asju ajada ja muidu ei jõuaks kuidagi.
Reedel siis Raplasse oksi põletama. Õhtul on väike jõmisemine ka
Peaasi, et fotokat maha ei unusta
22.02.2012
.
.
Kas ootate, et ma siia midagi põnevat kirjutaksin?
Krt, pole mingeid põrutavaid uudiseid. Viimased tööpäevad on olnud toimekad. Tuleb valmistuda peatselt algavaks hooajaks.
Külm ka õnneks enam ei kimbuta. Täna viskasin isegi mantli seljast.
Ühesõnaga – kõik sujub
20.02.2012
.
.
Kel aega ja tahtmist, minge kevadet otsima. Mina leidsin ta
Päike paistis väga mõnusalt, sõiduteed olid praktiliselt kuivad ja tõesti tuli kevadetunne peale.
Vähemalt autoga sõites tundus küll, et talveaeg on läbi.
18.02.2012
.
.
Päeva pidasin vastu.
Õhtupoole tuli kolleeg ja nõnda sain ma varem koju. Mul olla paha nägu peas Oli teine jah kaame.
Õhtu magasin praktiliselt maha. Ärkasin ainult selleks, et Goldrexi juua, sest mul oli ka väike palavik.
Hommik oli juba helgem.
PS. See tõbi on nakkav. Arvata võiski, et mingi viirus, sest nüüd on poisi kord.
16.02.2012
.
.
Terve öö olen oksendanud.
Ei tea, mis jube tõbi see nüüd kallale tuli. Enesetunne oli nii sant kui sant. Hommikul ajasin end tavalisel ajal üles mõttega, et töö juurde pean niikuinii minema. Kui must töötegijat täna pole, siis tuleb ikkagi linna sõita ja silt uksele panna.
Toimingud vannitoas võtsid naha märjaks. Krdi nõrkus oli peal ja vahepeal pidin voodisse tagasi ronima, et mitte kokku kukkuda. Pikapeale sain siiski liikuma ja mida aeg edasi, seda parem hakkas.
Töö juurde jõudes üllatas põlvekõrgune lumehang ukse ees, mida ma siis vaikselt rookima hakkasin, sest muidu ei saa majja sisse ega välja. No õnneks tuli naabrimees džiibi ja sahaga mulle appi. Nõnda saime hangest kiiresti jagu.
Tundub, et jään ellu.
15.02.2012
.
.
Küll on hea, et ma eile ikka õue viitsisin minna, sest täna ei ole sellest härmas ilust enam mitte midagi alles.
Pakkisin soojalt riidesse ja tegin tiiru kodumetsatukas. Tassisin statiivi ka kaasas, aga ei kasutanud seda kordagi. Liiga külm oli. Pidin kogu aeg liikuma, et mitte jääpurikaks muutuda.
Täna on tunduvalt pehmem. Päikest ei ole. Tavaline raagus talv.
Õue ei kisu ükski vägi.
12.02.2012
.
.
Homme tuleks ärgata enne päikesetõusu, võtta fotokas ja sõita kohta, kust ühel hommikul tööle minnes avanes võrratu vaatepilt.
Kui ilm on pilves, siis kahjuks ei näe midagi. Pealegi ei tea ma veel, kas viitsin puhkepäeval nii vara ärgata. Nädal oli väsitav. Mitte et tööd oleks hirmsasti olnud, aga viimastel aegadel palju puhanuna on töörütmiga raske harjuda, pealegi ekstreemsetes tingimustes.
Õnneks astub kevad jõudsal sammul lähemale. Kui päike end päeval näitab, on juba ülivägamõnus nina soojendada
10.02.2012
.
.
Homme tuleb koorem, küll mitte väga suur, aga ikkagi.
Rihol oli opp, seetõttu olen mõnda aega üksi. Tuleb hakkama saada, ka rataste tõstmisega lae alla. Ega ma ei virise. Pole ükski asi mu konti murdnud. Külm ka seda teha ei suutnud. Kui eile oli veel +2, siis täna juba soojem – +6.
Asi paraneb iga päevaga
08.02.2012
.
.
Külmapüha pikeneb veel vähemalt kahe tööpäeva võrra.
Selline on esialgne arvamus. Hommikul sõitsin linna ja vahetasin sildi ukse peal ära. Kuigi pakane on järele andnud ja õues vaid -11 kraadi, oli ruumis kõigest -1C. Haarasin arvutikasti kaasa ja kebisin koju tagasi. Saan vähemalt midagigi ära teha.
Ei meeldi mulle see teps mitte, aga tuleb leppida.
06.02.2012
.
.
Käisin täna töö juures.
Kuna mul oli vaja arvuti taga asju teha, siis veetsin seal umbes poolteist tundi. Hea, et hambad külmast plagisema ei hakanud. Vähe jäi puudu küll.
Temperatuur ruumis +2 kraadi.
Jah, meil on küll õhksoojuspump, aga -20 kraadi juures 70 ruutmeetrise kõrge ruumi kütmisel jääb selle kasutegur kahjuks väga väikeseks.
Ootan kevadet!!!
PS. Sain oma aruande valmis. Nokitsemist oli üksjagu palju, aga soojas kodus oli seda mõnus teha
03.02.2012
.
.
On hommik ja termomeeter akna taga näitab -20 kraadi.
Väga karm! Järgmise nädala keskpaigaks peaks prognoosi järgi Tallinnas olema päeval 0 kraadi.
Ons see tõesti võimalik? Siis oleks ju supersoe võrreldes tänasega
.
Ei tea, mis andmeid mulle hommikul näidati. Hetkel ei luba prognoos mingit olulist soojenemist.
02.02.2012
.
.
Hakkasin majandusaasta aruannet tegema.
Mis ma siin kodus ikka niisama passin. Ja kui nüüd tulemi peale mõelda, siis eks ta teeb meele rõemsaks kah
Ainult et selle asjaga peab suveni ootama.
31.01.2012
.
.
Külmapüha.
Panime üksed kinni terveks nädalaks, kuna külma tõttu pole võimalik tööl olla. Midagi pole parata, ei saa lasta end kringliks külmuda.
Ehk nädala pärast läheb soojemaks.
30.01.2012
.
.
Vist tegin omale rataste vedamisega liiga.
Selg on nii haige, et enam haigem olla ei saa.
Autol on kumm katki ja toas on 9 kraadi sooja.
Tore-tore.
27.01.2012
.
.
Homme on äratus tavalisest tunni võrra varem.
Tuleb esimene koorem – ligi sada ratast. Hoplaa!
Uue hooaja algus pole enam kaugel.
25.01.2012
.
.
Külm teeb liiga.
Igal hommikul ronin ma rooli taha erinevat teed pidi, sõltuvalt sellest, milline uks õnnestub lahti saada. Kahjuks pole see kunagi juhipoolne. Eks proovige talvemantli ja saabastega väikeses autos üle pinkide ukerdada, siis teate, mis tunne mul on.
See pidi olema vanade Golfide krooniline viga, et lukud ära jäätuvad. Martti ütles, et kannatad ehk kevadeni. Eks ma kannatangi, kui autoga tööl tahan käia, aga meele teeb mõruks küll.
Töö juures on ka ainult 12 kraadi sooja, aga kaevata pole kellelegi peale iseenda.
Armas talvetaat, paluks sulailma!
24.01.2012
.
.
Crocsid.
Reedel käis üks Crocsimüüja meilt rattaid ostmas ja näitas meile neid imejalatseid, andis katsuda ja proovida. Me ei saanud teisiti, kui pidime need ära ostma, mina endale ja kolleeg oma naisele. Ka hind oli väga soodne.
Täna käisin saapaid testimas. Panin nimme õhukese soki jalga, et proovida külmakindlust. Sumpasin pikalt põlvini lumes, sattudes ka alale, kus jalad läbi lume vette vajusid. Ärge arvake, et ma kuskil kraavijääl kakerdasin Ei, ikka kindel maa oli jalge all, ainult pisut madalam koht.
Tulemus – olen ülimalt rahul ja üllatunud, et kogu jutt nende jalatsite kohta vastabki tõele. Saapad on ülikerged ja väga mugavad. Jalad külmetama ei hakanud ega saanud ka märjaks, kui veest läbi päterdasin.
Nüüd ma tean, mis kummikud ma endale ostan (need Maksimarketi omad läksid kiirelt katki) ja milliseid jalatseid suvel kandma hakkan.
Julgen soovitada teilegi
22.01.2012
.
.
Filmielamus.
Kanal 2 näitas USA eluloolist draamat “Õnne otsinguil”. Selles filmis oli kõike, mis teeb ühest filmist väärt filmi.
Midagi õpetlikku ka kõrvataha panemiseks: ka kõige hullemast olukorrast on väljapääs, kui sa ei kaota lootust ega anna alla.
Pole ammu midagi nii head näinud. Nautisin täiega.
21.01.2012
.
.
Kõige enam puudust tunnen ma päikesest.
Ükspäev ta ilmutas ennast, nii umbes viieks minutiks.
Milline õnnis tunne see oli!
20.01.2012
.
.
Firefox vs IE.
Tööl kasutan veebisirvijana Firefoxi, aga kodus oli tänaseni kasutusel Internet Explorer. Ei teagi, miks. Vist seetõttu, et mu poeg on paadunud IE pooldaja ega pea Firefoxi millekski. Kuna tema mu arvutisse Windowsi ja muu kama peale pani, siis nii jäigi. Ja olekski võinud jääda, kui FB-ga poleks seda pidevat jamamist olnud. Muud asjad ju toimisid suurepäraselt.
Nüüd ma tegin selle vahetuse ära ja tulemusega olen ülimalt rahul. Ei mingit hangumist enam ega värskendamise vajadust ega muud uinu-muinutamist.
Kui kellelgi veel samad probleemid on, siis teate, mida ette võtta
17.01.2012
.
.
Täna ma käisin väljas.
Tuisk oli vaibunud, tibas küll kerget lund, aga see polnud nii hull, et kaamera pärast kartma oleksin pidanud. Päikest kahjuks ei näinud.
Mul oli kindel siht silme ees, mida jäädvustada tahan, aga kogu mu ettevõtmine läks luhta. Jätsin auto veidi eemale ja hakkasin objekti poole marssima, kui äkitselt nägin just seal, kuhu jõudma pidin, hiiglasuurt hulkuvat koera askeldamas. Tegin oma elu kiiremad liigutused ja olin jälle autos Jah, ma kardan neid, eriti veel siis, kui nad liiguvad karjakaupa – sellised hundisuurused elukad.
Järgmisena tiirutasin kodumetsade vahel, üritades leida mõnd pilkupüüdvat vaadet. Mitte essugi ei saanud. Ainult lumised ja vaevuläbitavad teed. Hirm oli kinni jääda ja tagasipööret ka polnud kuskil võimalik teha. Nii ma siis sõitsingi tagurpidi käiguga oma kilomeetri jagu, kael kange ja higipiisad otsaees
Lõpuks läksin kõige lähemasse metsatukka, tegin seal väikese jalutuskäigu ja midagi sain ka filmile. Ühtegi hulkuvat koera ei kohanud, kuigi olen sealgi ühega neist silmitsi seisnud. Tookord tegin kurja häält ja sihtisin teist statiiviga, mispeale tema ei liikunud sammugi. Tasapisi sain ise kodu poole taganeda.
Minu võimalused on piiratud, kuna ma ei julge eriti üksi kolada.
15.01.2012
.
.
Talvearmastajad võivad täna tuisku imetleda.
Mõtlen, kas minna õue või mitte…
14.01.2012
.
.
Hambaarst ja hirmsad piinad.
Lugesin ühe pogenisti päevikusissekannet sel teema ja tahaksin kohe hirmsasti vastu vaielda.
Hambaarstil käimine on hirmus piin ainult rahakotile. Hambaravi on kallis, aga kui inimesel on see raha olemas, jõuab ta maksta ka 6 eurot tuimestuse eest. Ainuke valus asi ongi see nõelatorge. Võib-olla veel üht-teist tunned, kui arst asub su kallale liiga vara, nagu minuga kord juhtus. Eks anesteesiagi mõju inimestele erinevalt.
No kuidagi ei tahaks uskuda, et tänapäeval laseb keegi hamba välja kiskuda tuimestuseta. Sellisel juhul võib see muidugi olla tapvalt valus. Ka ei järgne ravitud hambale ega ka väljatõmbamisele mingit järelvalu, liiatigi kuuajalist. Lihtsalt ebamugav tunne mõnda aega, muud ei midagi.
Loodetavasti rahustasin nüüd kõik hamabarsti kartjad maha
12.01.2012
.
.
Täna oli väga kena punane päikesetõus.
Vaatasin seda töö juures ja ei jõudnud ära imestada, kuigi täit ilu sealt näha polnud võimalik. Muidugi ei olnud mul fotokat kaasas.
Ja uskuge või mitte, aga hommikuti tööle minnes on juba pisut helgem ja valgem. Eks lumelgi on siin oma osa etendada, ent mulle meeldib mõelda, et oleme kevadele sammukese lähemale jõudnud. Nii tore ju!
Kümme päeva lumist talve on minu jaoks piisavalt pikk aeg soovimaks, et kogu see ilu nüüd hästi kiiresti sulaks.
10.01.2012
.
.
Üle pika aja jälle tööl.
Aasta esimene tööpäev oli üllatuslikult tegus ja tulemuslik
09.01.2012
.
.
8 kraadi külma ja ilus päikseline talveilm.
Lähen roogin oma auto lume seest välja, sest sahk on taskule valli ette lükanud. Nii õnnestub homme hommikul paremini välja pääseda ja tööle sõita.
Ehk teen ka mõned pildid.
.
Oli see vast töö!
Peale tunniajalist rookimist sain platsi puhtaks ja tagumised uksed suure vaevaga lahti. Esimesi ei saanudki.
Üleni higisena läksin metsa. Varsti hakkas külm varbaid näpistama ja loomulikult see käsi, mis enamuse ajast kindavaba, oli külmast kange.
Muidu oli tore
08.01.2012
.
.
Hommik tõi üllatuse.
Maa on üleni valge ja sajab veel juurdegi.
Egas midagi, tuleb tali jäädvustada, sest mine tea, kauaks teda seekord jätkub.
07.01.2012
.
.
Keegi laadis mu ZEN kaardile kõneaega.
Ma ei tea, kellele aitäh öelda, sest pole õrna aimugi, kes seda tegi.
05.01.2012
.
.
Viimastel päevadel olen vähe teinud ja palju maganud. Kindlasti pole see parim viis talvepuhkuse veetmiseks.
Ilm on selline, et õue ei kisu mitte mingi väega. Mahasadanud lumi sulab suure mühinaga. Aasta esimesel päeval oleks pidanud tegema talvepildid, sest see oli ainuke ilus lumine päev. Tagantjärele tarkus.
Ega ma väga ei põe ka, kuna aegade jooksul olen piisavalt palju klõpsinud. Peaksi hakkama nüüd vähem tegema, sest paratamatult tekib küsimus: kellele ja milleks?
Tänaseks lubati uut tormi. Mõtlesin, et kui ta tõesti peaks tulema, sõidan Piritale. Jäi tulemata, vähemalt siinkandis.
04.01.2012
.
.
HEAD UUT!
Aasta viimane päev tõi valge lume ja väga kurva teate, mistõttu jäi ka pidu ära.
Lapsed olid päeval minu juures, aga õhtul panid suure linna poole kadjama. Uue aasta võtsin vastu üksinduses. Omaette huvitav kogemus seegi.
Juba kella kümne ajal hakati rakette paugutama. Ei tea, mis aja järgi siin elatakse. Kell üksteist oli vaikus ja kaksteist tuli tõeline tulemöll. Oli, mida vaadata.
Pildile kahjuks ei saanud midagi. Ei oska ma seda värki.
01.01.2012
