.
.
.
Siia lehele ma rohkem ei kirjuta, sest see on liiga pikaks veninud ja ei toimi enam normaalselt, kiilub kinni ja viskab muid vimkasid. Kolin nüüd üle uuele lehele: 2008-II.
.
.
Mul ei ole meest, mul ei ole armukest ega ka meessõpra, kes oleks enam kui sõber, ning juhusuhetesse ma ka ei lasku.
Mul on mu minevik ja mõned luuleread räbaldunud roosadest unistustest.
Mul on peavalu ja täna sajab vihma.
Keegi küsis mu käest, kas ma olen õnnelik. Vastasin, et õnnest jääb pidevalt puudu üks samm, aga õnnetu ma ka ei ole. Ma ei valetanud, sest mul on mu pere ja lähedased, kodu ja töö. Mul on peaaegu kõik, mida õnneks vaja. Puudu on vaid üks ja ainuke sammuke, mida üksi astuda pole võimalik.
Olen vaba naine vabal maal. Enamjaolt ma muidugi naudin oma vabadust, kuid vahel muutub see vastikult talumatuks.
Ei maksa küsida, kas keegi mind siis ei taha. Ehk mõni tahakski, aga see tahe peab olema vastastikune. Sellise juhul ei lööks ma risti ette millegi ees ning võiksin minna läbi tulest ja veest.
Minu tahtmised üksi ei loe ka midagi. Võin tahta päikest ja kuud, taevast ja maad ning kõike seda, mis jääb nende ette, ümber ja vahele.
Tegelikult vajan ma vähe – vaid soojust ja armastust.
Niipalju siis tahtmistest.
12.07.2008
.
.
Lõpuks ometi on mu majandusaasta aruanne valmis ja audit ka tehtud.
/Vaatab tänast kuupäeva ja vangutab pead. Paha-paha, laisk raamatupidaja, tähtaegadest ei oska kinni pidada 
09.07.2008
.
.
Pea on uimane ja valutab ja üldse ei ole hea olla. Vist hakkan haigeks jääma. Häbi küll, kui see juhtub nüüd keset sooja suve.
Kuidagi pean veel kannatama need kolm tööpäeva ära, siis saan ometi kord puhata.
Rõõmu on ka põhjust tunda täna, kohe kuhjaga 
08.07.2008
.
.
Ma olen ammugi aru saanud, et igasugustest pasapeetritest/-peetrinnadest, kes käivad öösiti teostele kahtesid laksimas, ei maksa end häirida lasta. Aga jah, eks ta natuke ikka häirib küll.
Kui teos ei meeldi, siis võiks ju kommentaaris paari sõnaga ära mainida, mis nimelt ei meeldi, et halb hinne oleks põhjendatud. Iseasi on see, kas kommenteerijaga nõustuda või mitte.
07.07.2008
.
.
Õllesummeril käisin eile – õe ja õemehega.
Nii oleme juba mitu aastat käinud, ikka laupäeval, et osa saada ka Laulupeost. Pisut kahvatuks jäi see tookord, rahvast vähevõitu ja vähe oli ka laule, millele kaasa laulda oskasime
Metsatöll pani päevale ilusa punkti. Mürtsub siiani kõrvus.
A ma olin kaine autojuht. Niipalju siis õllejoomisest
06.07.2008
.
.
Mõne koha pealt võin ma uskumatult loll olla
Panen kella igal hommikul vähemalt pool tundi varem helisema, et ei peaks esimese helina peale kohe ärkama ja voodist välja kargama. Iga kümne minuti tagant vajutan kella uuesti kinni ja magan rahumeeli edasi, kuni järgmise helinani. Ja neil loetud minuteil on uni kõige magusam
Vahel juhtub ka, et puhkepäeva hommikul heliseb kell nõndaviisi lausa kaks tundi järjest. Mis teha, kui hommikuti on nii raske tõusta
04.07.2008
.
Krdi kohta need failid mul kaovad, arumaisaa.
Mitte midagi ma ei muutnud, aga Box.net file sharing näitab millegipärast: No Files!
Eks ma üritan need siis uuesti nähtavale tuua…kui õnnestub.
.
Panin nad tagasi, aga nüüd on jälle kõik kadunud 
Tuleb tunnistada, et ma ei salli arvutiga kemplemist. Tahan, et kõik toimiks alati nii, kuis ette nähtud. Aga ei toimi. No ma olen kange ka ja naljalt jonni ei jäta. Mingi lahendus peab igal asjal olema.
Tööl tullakse ka minu käest abi küsima, kui mõni arvuti streigib või majandustarkvara vembutama hakkab või printer ei trüki. Lihtsamate probleemidega saan hakkama, kui süüdi on ikka inimene ise, mitte arvuti.
“Ma teen küll nii, aga miks arvuti käitub naa?”
“No tee ikka teisiti, siis arvuti mõistab ka su tegemisi.”
Noh, mõnikord tuleb soovitada ka printerisse paberit lisada 
Ega tegelikult asi nii hull ole, kuid see on tõsi, et Navision’it tunnen ma läbi ja lõhki ning oskan aidata, kui keegi midagi paigast ära on sebinud.
Näen vahel uneski neid tumesinise-halli-valgekirjuid aknaid
03.07.2008
.
.
Pea suitseb täiega. Päris ausalt kohe
Nädalavahetusel proovisin kirjutada, aga midagi ei tulnud välja. Ainult numbrid ja mingid krdi aruanded keerlevad mõtetes.
02.07.2008
.
.
Tegin Rate postkastis põhjaliku puhastustöö.
Olen seda ennegi teinud, aga ajapikku koguneb sinna ikka ja jälle uskumatult palju igasugust jama ja mitte jama.
Täna kadus ka mu aastatagune kirjavahetus, kokku üle 800 kirja. Mitte ühtegi neist ei lugenud ma uuesti üle. Ei hakanud end traumeerima. Vajutasin vaid julmalt Delete nuppu. Nii nad läksid kõik, ikka kümnekaupa, kuni lõpuks polnud enam ühtegi.
Hea ja kerge on olla.
29.06.2008
.
.
Mõned päevad tagasi terroriseeriti mind telefonitsi. Helistajateks teismelised plikad, jutt haledavõitu ja mitte sugugi naljakas. Aga oleks võinud ju olla, oleksin vähemalt naerda saanud.
Kolmandal helistamisel käratasin üsna kurjalt telefoni ja ähvardasin politseiga Peale seda saabus vaikus. Jajah, oskan kõva häält teha küll. Loodetavasti said nad oma ehmatusest pärast ilusti üle
Nüüd mõtlen, et kust nad mu numbri said? Ainuke võimalus, et siit, sest mujal ma seda avalikustanud ei ole. No see oli kindlasti erandjuhtum, sest üldiselt on nii, et keegi naljalt juba helistama ei hakka. Võiksin rahumeeli omale numbri kasvõi otsaette kirjutada, keegi ikka ei helistaks
28.06.2008
.
.
Raske nädal oli.
Neid tuleb veel. Siis on lootust millalgi ka puhata – nädalakese, heal juhul kaks. Ega keegi ei asenda ja tagasi tulles peab kogu töö tagantjärgi ära tegema. Nii on see olnud aastaid ja nii ka jääb. Kui nüüd mõtlema hakata, siis pole ma elus kordagi saanud ära olla neli nädalat jutti, vaid ikka jupikaupa. See ple ju õige puhkus ega midagi – ei jõua veel puhkama hakatagi, kui juba pead tööle tagasi minema.
Parem seegi kui mitte midagi
27.06.2008
.
.
Mul on nii kopp ees.
See on see juunikuu, mis närvid sööb seest. Ja igal aastal kordub üks ja sama jama – ikka kõik viimasel minutil, ülepeakaela, ligadi-logadi. Ei, ega keegi ei nurise. Mida ma teen, sellega ollakse rahul. Mul omal on sellest kõigest ziiber.
Tahaks kergitada kaabut ja astuda lihtsalt uksest välja. Liiga kauaks olen ühe koha peale püsima jäänud. Ega siin kõik halb ole, on ka omad plussid ja need on pea alati miinused üle kaalunud.
Nii ma istungi siin ja ei tea, kui kauaks veel jään.
25.06.2008
.
.
Mul on nüüd 12 laulu ja ma olen ilmatuma uhke selle üle. Ajaks kohe nina püsti, aga nõnda võib vihm sisse sadada.
Tänusõnu Jürile iga laulu eest olen juba lausunud ja ütlen veelkord: AITÄH!
/Andunud fänn 
24.06.2008
.
.
Homme on suguvõsa kokkutulek. Märgusõna – Raadik.
Jajah, olen ka Raadik, kuigi lahutades võtsin omale õiguse kanda edasi eksabikaasalt päranduseks saadud nime. Miks siis nii? See nimi harmoneerub hästi mu eesnimega ja meeldib mulle ning tühja sellest, et keegi seda õigesti kirjutada ei oska, vähemalt esimesel ütlemisel. Pealegi ei seedi ma silmaotsaski asjaajamisi sadatsorti ametiasutustes, milledest nimevahetusel pääsu poleks olnud. Peapõhjus oli tglt see, et ma poleks viitsinud hakata uut allkirja õppima. Mu vanad kriips-kraaps-konksud olid liiga head, et neist loobuda Ja vaevalt, et leidub veel kunagi kuskil keegi, kes tahaks mulle oma nime kinkida
Aga Raadik on ka ilus nimi. Jep!
20.06.2008
.
.
Täitsa jube, mis toimus.
Korraga läks õu hämaraks ja ei saanud enam aru, kus taevas, kus maa. Äikesetorm ja paduvihm. Nii lähedal kärkis, et iga raksatus pani lausa võpatama. Arvuti jõudsin õnneks kiirelt kinni panna. Kõrvaltoas läks hullemini – lõi pildi tasku, kuid midagi vussi ei keeranud, ainult väike ehmatus.
Hea, et niigi läits.
.
Kas ta’s meele sisse ka mõrad lõi? Kuidagi kurb hakkas.
Üldse on olnud see kevad ja suvi nukravõitu. Ei saagi aru, kas magan ikka veel talveund või olen ärganud. Uinu-muinu olek on kogu aeg.
Mu unistused ei toida mind enam. Nad on küll ilusad ja armsad, aga reaalsus tuletab end pidevalt meelde, rääkides hoopis midagi muud. Ja ehkki mõni päev võib kenam olla, vajun ma järjest rohkem ja rohkem oma üksiolemisse kössi.
Jah, soojusest on puudu. Õieti polegi teist.
17.06.2008
.
.
Täna lükkasin üles tolle õnnetukese. Muutsin eelnevalt pea igat salmi, kaks neist kirjutasin täiesti uuesti. Ei tea, mis tast välja tuli. Eks see ole hiljem näha.
16.06.2008
.
.
Tegelikult tahtsin eile hoopis ühe teise luuletusega maha saada – sellega, mis juba mõnda aega poolikuna mustandites vedeleb. Istusin õhtul arvuti taha, hakkasin kõpitsema ja vaat siis, mis välja tuli – hoopis midagi muud. Ja neil kahel pole vähimatki ühist, mõlemad on täiesti erinevast puust. See tänaöine tuli täitsa iseenesest, nö. lambist
Aga see, mis pooleli, on ikka samas seisus ja vist jääbki lõpetamata. Miski häirib mind ja ma ei tea, mis nimelt. Võiksin ta tegelikult sellisene üles panna, kuid tundub, et pole piisavalt hea. Iga päev loen ja muudan mõne sõna ja vahel mõtlen, et peaks vist kõik seitse salmi pahupidi pöörama ja uuesti otsast alustama.
Raske juhtum
15.06.2008
.
.
Tööpäev oli täna. Ilus päev. Ja las kallab vihma, ka selles on oma võlu
Aitäh hea tuju loojale – päikesetoojale!
14.06.2008
.
.
Kes otsiks üles ja tooks mulle tagasi mu töötahte, mis on teatud põhjustel teadmata suunas plagama pannud?
12.06.2008
.
.
Vasakpöörded reguleerimata ja tiheda liiklusega ristmikel on mulle alati ebameeldivad olnud. Sellisel juhul tahaks kogu aeg pöörata ainult paremale Aga igal hommikul pean pöörama ikka vasakule.
Kes pole Maardus käinud, ei tea, et seni oli siin vaid üks fooridega reguleeritud ristmik. Nüüd on neid kaks. Minu õnneks
Sündmus missugune!
11.06.2008
.
.
Jah, nüüd on selge, et meie plaan kõrbeb ja päästa pole suurt midagi. Kohutav skandaal seeläbi.
Põhjused on kõigil teada ja süüdlasi pole vaja otsida, kuid mõrumaitselisi tagajärgi helbime meie ja kõrvad köetakse ka tuliseks. Rahakottidest me ei räägigi.
Kui pole tulusid, ei saa olla ka kulusid. Viimased on niigi minimeeritud, aga kuskilt tuleb veel kokku hoida. Nuh, näiteks kümne rulli vetsupaberi asemel kulutada ära üks Ja 13-kroonise pastakaga kirjutamisest võib nüüd vaid und näha, sest 2-kroonine pulk teeb sama töö ära. Käega mööda paberit laialiveetud pastalärakad on lisarõõm ja puhas silmailu. Samas vaimus võiks jätkata lõpmatuseni.
Tegelikult ei ole üldse naljakas. Tekib tahtmine põgeneda, võimalikult kiiresti ja võimalikult kaugele. Ära siit!
Kust leida need 1500 hingelist, et igaühele neist pähe määrida üks suksu. Isegi kui seda teha soodsa hinnaga, oleksime omadega mäel.
Tegu on siiski päris heade suksudega. Omalgi üks selline olemas ja paremat ei oska tahtagi.
Ahjaa, lastel ja minil on ka, ja õel ning õemehel, õelastelgi, teisel ja kolmandal õel ka
09.06.2008
.
.
Midagi on mu elus ikka väga puudu ja seda ei suuda kompenseerida mitte ükski krdi tilu-lilu-lelu.
Aga ma hakkan tasapisi juba harjuma sellega.
Päike naeratab mulle iga päev, kingib soojust ja valgust, äratab mind hommikuti kuldse suudlusega ja maalib õhtuti mu aknad ilusaks.
Oma soojuse ja valguse, naermata naerud, suudlemata suudlused ja loojanguvärvides õhtud kingin teadmatusele.
Ja oma igatsustest kirjutan kirja Saatusele.
Vastust jäängi ootama…
06.06.2008
.
.
Üks aff tahtis eile mind rammida. Eks ta ole, minusugune mutukas jääb teel suurele kollile lihtsalt kahe silma vahele. Hea oli, et vasakpoolne rida vaba oli ja jõudsin viimasel hetkel sinna põrgata, vältimaks hullu laksu. Mina olin peateel, tema tuli kõrvalteelt mulle robinal selga.
03.06.2008
.
.
Kodus on ikka hea olla küll. Eriti veel täna
01.06.2008
.
.
Mul ei olnud senini ühtegi nende plaati. Eile ei suutnud ma ahvatlusele vastu panna ja ostsin tervelt kolm tükki korraga. Suurepärane muusika!
Usun, et selle saatel sobib ka mööda Soomemaad seigelda. Nuh, ise ma muidugi kuulaksin parema meelega kedagi teist Aga kuna kavatsen noorema poja rooli sokutada, siis ilmselt ta ei lepiks minu valikuga ja hakkaks nina kirtsutama. Vanema poja kohta kehtib sama jutt.
Metsatöll läheb meile kõigile ühtviisi hästi peale.
30.05.2008
.
.
Reede õhtul sõidan ära. Kaugele.
Millal tagasi?
Eks näis.
28.05.2008
.
.
Keegi ikka käib mind siin vaatamas. Ei tea küll, kes?
Nii tahaks teada. Aga ma ei saa seda teada.
Uudishimu tapab
Tervitused minu poolt ja suvekäega pai!
26.05.2008
.
.
Ööbikud laksutavad akna taga. Euroööbikud lõõritavad toas :S
Aga jah, Soome karvastele annan mina oma hääle. Jep! Ainuke laul, mis mind köita suutis.
Teräsbetoni- Missä miehet ratsastaa
24.05.2008
.
.
Olen lihtsalt loll.
Mis ma nüüd tegema pean?
Lootma, et kunagi ehk saan targemaks?
Olen väsinud. Kõigest.
23.05.2008
.
.
Tulin töölt koju, viskasin hetkeks pikali ja jäin tukkuma. Lõpuks ärkasin omaenda valju nuuksumise peale. Avasin silmad ja ei saanud aru, mis või kes, tundsin vaid kergendust, et see kõik oli olnud uni. Mitte iial ei tahaks ma midagi sellist päriselt. Jube uni.
Siiani paha olla.
Ütle siis veel, et unes näed asju, mis on päriselt. Vahel on see tõesti nii, vahel jälle risti vastupidi.
.
Nüüd, mil olen maha rahunenud, võiksin sellest isegi rääkida.
Koht oli jällegi täiesti võõras, aga tundus, et ma elasin seal. Mu kõrval oli keegi väga lähedane inimene. Mingi sitapoti kangutamine käis täiega. Kui te kujutate endale ette, milline näeb välja vana ja roostes, mõlkidest üleni kortsus plekkämber, siis teate, et just selline oli mu WC-pott. Ruum ise nägi ka kohutav välja. Ma pole päriselus kunagi midagi sellist kohanud. Kortsus ja roostest tumepruuniks tõmbunud pott oli vaja kuidagi välja saada, mis iseenesest oli kuradi keeruline ettevõtmine. Mingil hetkel see siiski põranda küljest eemaldus ja juba järgmisel hetkel vihises läbi õhu ning tabas valusalt mu kukalt. Virutajaks oli toosama lähedane inimene. Ma ei mõistnud, miks ta seda tegi ja see oli tohutult solvav. Katsusin katkist pead, vaatasin verd oma kätel ja nuuksusin. Selle peale ärkasin.
Olgu veel öeldud, et päriselt ei ole ma elus tunda saanud füüsilist vägivalda. Selles suhtes olen õnnelik inimene.
21.05.2008
.
.
Täna hommikul kuulsin käo kukkumist. Aasta tagasi umbes samal ajal laksutas ööbik mu akna all. Sel aastal pole teda veel kuulnud.
Hiiglama vahva ikkagi. Metsik koht see Maardu
20.05.2008
.
.
Kurbus hiilib mu ümber. Ma ei oska teda eemale tõrjuda. Ja nii ta mu vallutab, iga päev ikka ja jälle uuesti.
Mõni hea sõna kuluks ära, mõni killuke päikest ja soojust. Aga mida pole, seda pole.
19.05.2008
.
.
Läksin liimist lahti.
Ma ei teadnud, et peale kõiki neid kukkumisi ja tõusmisi olen ikka veel õrnahingeline ja et kinnikasvanud haavas torkimine võib nii haiget teha.
Nüüd tean. Sry. Kuigi jah, pean nentima, et päriselt mind murda enam kellelgi ei õnnestu. Olen selleks liiga tugev.
16.05.2008
.
.
13 on tegelikult ilus arv ja mulle on see alati meeldinud, kuigi mäletan ka ühte 13-ndat kuupäeva ja reedet ja musta kassi tol hommikul üle mu tee volksamas ning kõike sedagi, mis tol päeval ei oleks tohtinud juhtuda, aga juhtus siiski.
See selleks, 13 on ikkagi nii nummi
Elan majas nr. 13, mu päevikut on vaadatud 1113 korda, täna on 13. mai ja üks maagiline 13 on mul alati meeles.
13.05.2008
.
.
Ma pole veel kätel kõndinud ega pea peal seisnud, kuid ometi olen tänaseks teinud kõik, mis minu võimuses. Rohkemat ma teha ei saa. Nüüd pean laskma end ajal edasi kanda. Õnneks on suvi ja on kiire.
Ilmselt hakkan nüüd üha vähem ja vähem kirjutama, tehes seda ainult siis, kui kuidagi teisiti enam ei saa.
Pean sest krdi arvutist eemale saama, selle välja lülitama, juhtme seinast välja kiskuma!
Täbaras olukorras olen ikka, sest hoian kinni sellest, mida mul tegelikult ei ole, aga nii väga tahaksin, et oleks. Ja lahti lasta kuidagi ei raatsi, õigemini ei oska, ei suuda, ei taha, ei saa. Aga peab! Hea, et sellestki aru saan.
See olen ju mina, koos kõigi oma veidruste ja pahedega, vooruste ja tahtmistega, unistuste ja roosade prillidega. Pole need katki midagi, endiselt püsivad ees ning endiselt imetlen taevast ja vaatan kaugusse.
Aga ükskord lähevad need katki, ma tean.
12.05.2008
.
.
Täna öösel nägin jälle und, mis on minu jaoks tegelikult üliharv nähtus. Oma erilisuses tahan selle jäädvustada.
Koht oli võõras, nagu ikka mu unedes, ja ümber palju võõraid nägusid. Kuid seal oli ka Tema, keda jumaldan – minu Iidol.
Meie kuumade pilkude puuted, Tema tugevad käed ümber minu, mu süda pekslemas Tema rinnal, Tema armsad huuled ja maailma parim suudlus.
Nii ma ärkasin, tundes veel ihul Tema käte soojust ja huulil suudluse maiku. Pime oli. Kella ma ei vaadanud. Soovisin vaid, et see oleks olnud päriselt. Püüdsin uuesti uinuda lootuses, et unenägu jätkuks.
Ta ei tulnud tagasi.
09.05.2008
.
.
Laupäeval on tööpäev. Pean müüjat poes asendama. Olen seda varemgi teinud, aga mitte viimasel paaril aastal, seega kahtlen kõvasti vajalike teadmiste olemasolus. Eks pean kuidagi hakkama saama.
Niisiis, tulge aga kõik jalgrattaid ostma!
08.05.2008
.
.
Sain teada oma viimase unenäo tähenduse ja selle sissekande kustutasin ära.
Ohh, kurat küll! Ma poleks sellest üldse kirjutanud, kui vaid oleksin teadnud. Kahjuks tabavad mured ja hädad ikka inimesi, mitte kive ja kände.
Oma südames soovin parimat…
07.05.2008
.
.
Minuga juhtub ikka kummalisi asju. Kui ma mõnele sellest räägiks, naeraks ta end oimetuks või siis vastupidi, valaks mõne krokupisara, eks ikka kaastundest.
Aga ma ei iitsatagi. Kes teab, see teab, ja kes ei tea, ei saa kunagi teadma. Vot nii.
Ise ma ei imesta enam millegi üle. Tean, et minu puhul on see täiesti võimalik.
06.05.2008
.
.
Kunagi ammu, palju aastaid tagasi, oli meil must kass, uhke ja isepäine loom. Sülle võtta ega väntsutada end ei lubanud, kuid mõnikord tuli ise, keris mõnusalt põlvedele kerra ja pani nurrumootori valjult põrisema.
Rõdu oli tema meelispaik, kuhu ta igal võimalusel kippus. Nii ka sellel saatuslikul külmal talvepäeval, mil ta viiendalt korruselt õnnetult alla kukkus, otse jäätunud kõnniteele.
Minul oli valida kahe piina vahel, kas näha tema piinu või lasta lõpetada need. Kahest hirmsast see viimane tundus inimlikum, sest mingit lootust paranemiseks ei antud. Temal oli vaid üks kohutav piin…kuni hetkeni, mil saabus vaikus.
Nutsin nagu väike laps ja tõotasin, et enam kunagi ei võta omale koju ühtegi looma.
Oma tõotust olen pidanud tänaseni, kuid seda päeva ei suuda ma unustada.
06.05.2008
.
.
Käisin oma luuletused algusest lõpuni üle ja korrastasin arhiivi. Aega võttis, aga asja sai
Kuna kehvakese koduarvuti peale ei või kunagi kindel olla, siis kopeerisin arhiivi ka siia päevikusse.
Arhiiv on privaatne. Kui kellelgi tekib vastupandamatu soov seal sobrada, siis peaks ta eelnevalt minu käest parooli saama. Tegelikult ei leia sealt ka parima tahtmise juures midagi huvitavat, sest kõik teosed, mis vähegi valgust kannatavad, olen avalikustanud.
Oma loomingut lapates sain ka ise ülevaate, mitu luuletist ma aegade jooksul üldse kirjutanud olen:
2005 – 114
2006 – 32
2007 – 104
2008 – 23
Kokku siis tänase päeva seisuga 273. Neist avalikkuse ette olen julgenud hetkel tuua vaid 153 ja õige mitukümmend võiks veel rahumeeli ära peita, aga ma ei tee seda
Mõnest varasemast luuletusest annaks isegi täitsa loetava asja teha, kui rütmikonarused siluda, sikutada siit ja sakutada sealt ning luulele väheke kabedam väljanägemine anda. Ehk kunagi tegelen ka sellega.
03.05.2008
.
.
Tõenäosus, et tuleb nukravõitu suvi, on vägagi suur.
Eks ma siis pühendan ennast tööle, nagu paljudel eelnevatel suvedelgi. Vähemalt pole ohtu, et eraelu töötegemist segama hakkab või vastupidi. Võin rahumeeli kontoris istuda, ilma et keegi puudust tunneks või igatseks, mis ei tähenda muidugi seda, et ma tööpostil nii väga istuda tahaksin.
Suvi on ilus aeg sellegipoolest. Nautigem siis seda, igaüks omal viisil.
02.05.2008
.
.
Pierre Bachelet – Elle est d’ailleurs
Elle a de ces lumières au fond des yeux Qui rendent aveugles ou amoureux Elle a des gestes de parfum Qui rendent bête ou rendent chien Et si lointaine dans son cœur Pour moi c'est sûr, elle est d'ailleurs Elle a de ces manières de ne rien dire Qui parlent au bout des souvenirs Cette manière de traverser Quand elle s'en va chez le boucher Quand elle arrive à ma hauteur Pour moi c'est sûr, elle est d'ailleurs Et moi je suis tombé en esclavage De ce sourire, de ce visage Et je lui dis emmène moi Et moi je suis prêt à tous les sillages Vers d'autres lieux, d'autres rivages Mais elle passe et ne répond pas Les mots pour elle sont sans valeur Pour moi c'est sûr, elle est d'ailleurs Elle a de ces longues mains de dentellière A damner l'âme d'un Vermeer Cette silhouette vénitienne Quand elle se penche à ses persiennes Ce geste je le sais par cœur Pour moi c'est sûr, elle est d'ailleurs Et moi je suis tombé en esclavage De ce sourire, de ce visage Et je lui dis emmène moi Et moi je suis prêt à tous les sillages Vers d'autres lieux, d'autres rivages Mais elle passe et ne répond pas L'amour pour elle est sans valeur Pour moi c'est sûr, elle est d'ailleurs Et moi je suis tombé en esclavage De ce sourire, de ce visage Et je lui dis emmène moi Et moi je suis prêt à tous les sillages Vers d'autres lieux, d'autres rivages Mais elle passe et ne répond pas
.
Küll oleks hea, kui keegi tõlgiks sõnad eesti keelde.
Ilmselt on see asjatu ootus. Seega pean ise asja käsile võtma, kuigi sõnagi prantsuse keelt ei oska
Kunagi proovisin niiviisi aru saada hispaaniakeelsest tekstist. Raske oli, aga mõte jõudis lõpuks siiski kohale. Ega ma hispaania keelt ka ei oska.
Adverso? Küllap vist
28.04.2008
.
.
Nutta tahaks, aga pisaraid pole.
Need said otsa. Juba ammu.
27.04.2008
.
.
…
26.04.2008
.
.
Auto sõidab otsa ratturile.
Autojuht, olles ilmselt šokis, ronib autost välja, astub põrutada saanud ratturi juurde ja küsib: „Kas saite surma?”
Mida vastab õnneks vaid kergeid vigastusi saanud rattur, pole teada. Arvata võib, et midagi taolist: „ Ei, seekord siiski mitte.”
Kõlab nagu jabur anekdoot, kuid on kahjuks siiski kurb tõik elust enesest.
25.04.2008
.
.
Keegi pajatas Poognas oma sõiduõpetajast.
Mullegi meenub ähmaselt midagi. Mäletan, et oli väga lumerohke talv, kõrvalised tänavad puha umbes ja raskesti läbitavad. Millegipärast armastas õpetaja mu kõrval tukkuda. Ristmikel pidin teda üles togima, sest olles niigi hädine ja koba roolis, ei teadnud ma kunagi, kuhupoole pöörata.
Veel mäletan ta sõnu (need on selgelt meeles), et oma eluga riskida ja metsikult pidurdada teele jooksnud kassi, koera või rebase pärast ei maksa, sest see pidurdamine võib jääda viimaseks. Õnneks ei ole ma seisnud silmitsi sellise hetkega, kuid kaldun arvama, et vaistlikult ikkagi vajutaks piduripedaali põhja.
/sülitab kolm korda üle vasaku õla.
Sõidueksam käis imelihtsalt, kulgeda tuli vaid paarsada meetrit mööda sirget tänavat ja teha tagasipööre. Ajad on muutunud ja see on hea.
Ehh, armas Tartu. Aasta oli siis…1982.
23.04.2008
.
.
Täna lähen seminarile.
Mõtlen, kuidas seal terve päeva vastu pidada nii, et toolimaitset suus tundma ei hakkaks ja uni peale ei tikuks. Kuna varasematest kogemustest tean, et parim unerohi on jutt maksuseaduste muudatustest, siis seekord valisin teema, mis natukenegi huvitavam peaks olema. Eks paistab.
Loodan, et silm kinni ei kuku ja pea kõrvalistuja õlale ei vaju
.
Tegelikult olen kohutavalt väsinud ja ei viitsiks üldse minna. Parema meelega magaks kodus, sest viimased ööd on kirjutamise tõttu lühikeseks jäänud ning kurnatus kipub kollitama. Kuidagi pean ennast kokku võtma ja sundima, sest minemata jätmine oleks pehmelt öeldes inetu tegu.
Midagi jääb ehk kuuldust külge ka. Lootma ju peab
23.04.2008
.
Ei olnud mahavisatud aeg. Lektor ei uinutanud, pani ennast huviga kuulama ja see ongi kõige tähtsam. Pikast istumisest kange olen küll, nagu puuhobune. Istun küll iga päev laua taga, aga see pole see, sest päeva jooksul tõusen toolilt lugematu arv kordi. Varbad on ka villis, kuna hommikul ei leidnud õiget kohta üles ja seda otsides tegin kvartalile mitu tiiru peale. Üks juhatas ühte kohta, teine teise kohta ja kolmas polnud kuulnudki sellist tänavanime. Mina ka polnud kuulnud ja auto olin jätnud lolli peaga kaugele parklasse. Tallinna linna ei õpi ma vist kunagi tundma.
Targem olen nüüd küll
23.04.2008
.
.
Selleks korraks on kõik.
Piitsa, ikka piitsa, ei ühtki präänikut
Tegelikult oleme tublid olnud ja andnud oma pisikese panuse hiiglasuurde ühisesse katlasse. Eks me ürita ka edaspidi, raskustest hoolimata.
Meele teeb küll kurvaks, kui kõige magusamal perioodil pole anda seda, mida valjuhäälselt nõutakse. Teinekord kisub lausa kismaks, et miks tema sai, aga mina mitte.
No kuidas sa jagad õiglaselt seda, mida 1500 asemel on kõigest 500. Üks saab ja kaks jäävad ilma? See-eest võime ohtralt jagada naeratusi ja totraid vabandusi: sry, meist mitteolenevatel põhjustel tekkinud tootmisraskustest tingituna ei suuda me kahjuks tellimusi täita. Olukord peaks normaliseeruma järgmisel kuul.
Klient vannub tulist kurja ja vaatab abiotsival pilgul turul ringi. Konkurent hõõrub käsi ja kihistab pihku, sest nüüd on aeg temal kaks sammu ette astuda. Mis teha, turul on turu seadused.
Meie loema oma tibud kokku siis, kui aastanumber vahetub. Ja tibukari peaks olema väga-väga mitmetuhandeline. Mida rohkem, seda uhkem, sest meil on plaan. Kokkuvõtete tegemisel aga ei huvita kedagi, miks plaan täitmata jäi. Kuivad faktid paberile ja tühi kukkur tasku karjuma! Ah et tahtsite preemiat? Te pole ju nii tublid olnud kui plaanisite.
Kõik pole veel kadunud, hooaeg alles pooles.
Pea püsti ja ikka edasi!
18.04.2008
.
.
Iga kord, kui nad tulemas on, muutub õhkkond juba mitu päeva varem närviliseks. Ja nüüd siis kõige kiiremal ajal!
Ega’s midagi, tuleb vapralt vastu pidada ja kuulata, kuulata, kuulata…ja nii kaks päeva järjest.
Mõnele kohe meeldib rääkida. Kui korra alustab, siis lõppu ei paistagi. Ja kui ükskord uks sulgub ning õhk puhas on, ei maksa arvata, et oled nüüd tüki maad targemaks saanud. Sugugi mitte. Küll aga tunned kohutavat väsimust ja eks kergendustki, kuni järgmise korrani. Õnneks on neid kordi vähe, vaid mõned aastas.
Tahes-tahtmata igatsed taga aegu, mil need visiidid ei olnud vastumeelsed. Tuldi, oldi, aeti tööasju ja õhtul käidi kõrtsis meelt lahutamas.
Kellele sa kurdad, ikkagi leivaisad
16.04.2008
.
.
Imekaunis loojang oli täna. Koduaknast nägin vaid väikest killukest sellest fantastilisest ilust. Kuna aga alles jõudsin töölt koju, siis ei olnud jaksu seda kõike lähemalt imetlema minna. Selleks oleks pidanud mõned kilomeetrid mere poole kulgema.
Nii ma siis istusin rõdul, vaatasin punavat õhtutaevast läbi raagus puude latvade ja tundsin, et kevad on tõesti tulnud.
15.04.2008
.
.
Keegi aff käis täna öösel mu auto kallal.
Mis siis seekord ahvatles? Kurguni täis bensiinipaak. Kahju, et luuk nüüd lõhutud on. Hea, et paak endiselt täis on.
See oli neljas kord seitsme aasta jooksul, kui mu auto kurikaelale ette jäi. Esimesel korral virutati ilukilbid. No anna olla! Teisel korral lõhuti aken, et varastada hiiglama vana ja vilets raadio. Sellist ei tahaks tasuta ka keegi. Aknast oli kahju, raadiost mitte. Nüüd tassin esipaneeli igal õhtul tuppa. Tüütu, aga teisiti ei saa. Kolmandal korral lõhuti ukselukk. Ilmselt taheti sõitma minna, sest salongist polnud midagi võtta. Raadio asemel haigutas tookord tühi auk. Sõiduks siiski ei läinud. Ju siis keegi segas vahele.
Meel on kurb, muud ei midagi.
10.04.2008
.
.
Mis on tõeline vabadus? Tõeline vabadus on see, kui sind saadetakse p…., aga sina lähed sinna, kuhu tahad.
Ei ole minu sõnad, vaid kuskilt kuuldud. Jah, Raadio Mania, mu igapäevane kaaslane, oli seekord ütlejaks.
A mind ei peagi saatma ei sinna ega tänna, sest olen niigi tõeliselt vaba ja see vabadus meeldib mulle
09.04.2008
.
.
Ülevaatus
Mu 17 aastat vana auto läbis täna kenasti ülevaatuse ja ma ei pidanudki selleks silmi plagistama, nagu töökaaslased mu kallal nokkisid. Vanasti oli hea, blond pea korvas hiiglama räbala summuti. Kolm aastat käisin nii ja iga kord loeti sõnad peale, et järgmiseks korraks tehke auto korda. Nüüd on summuti uus all, aga blondi pead kah enam pole, hoopis punane on
Okitoki, see jutt oli rohkem naljaga pooleks, aga täna oli hoopis hull lugu. Teadsin, et kõik peaks korras olema, aga võta näpust, angaari sisse sõites otsustas üks esituli mitte põlema hakata ja tagapiduri klots kiilus ka kinni. Küsiti, kuidas ma sõidan, kui vabajooksu üldse ei ole. Laiutasin käsi ja mõtlesin, et kuda krt sellised asjad just kõige ebasobivamal hetkel juhtuvad. Häbi oli, mis muud
Ülevaatuselt ära sõites pidasin nurga taga kinni, andsin tulele rusikaga hoobi ja pirn hakkas põlema. Piduriklotski läks sõiduga paika.
Hea, et niigi läits…
Olgu veel öeldud, et ma armastan oma autot ja kavatsen sellega nii kaua sõita, kuni jalad ükskord põhjast läbi vajuvad. Siis lükkame ta mu töö juurest otse Emexisse. Õnneks ple eriti pikk maa
31.03.2008
.
.
Mul on tohutu madalseis ja ma ei tea, mis krdi imeväel sellest välja peaks tulema. Töötahe null, loomingulisus null, enesetunne ilgelt närune. On see kevadväsimus või midagi veel hullemat, ei saagi aru. Eks tuleb homme sammud apteegi poole seada, et abi otsida, sest muidu võibki jääda ainult magama.
30.03.2008
.
.
Maardu võlud ja valud
Jõudsin järeldusele, et minust korrus allpool on hullumeelsed naabrid. Selle asemel, et ise normaalselt elada, istuvad hiirvaikselt toas ja kuulavad, mida mina teen. Ja kui siis mõni piuksatus kuskilt kostab, tormavad mu ukse taha kaagutama, et ma ei häirivat neid. Olen üritanud küll tõmmata nii vaikseks enda elamist, kui vähegi võimalik, aga sellest pole kasu. Kogu maja kilinad-kolinad pannakse mulle süüks.
Olen ka ise vaikuses kuulanud maja hääli, et teada saada, kas tõesti see nii jube on. Jah, seinad ja laed kostavad paneelmajas läbi ja mitte vähe, aga see ei häiri, kui sellele mitte mõelda. No keegi teeb aeg-ajalt ka remonti, puurib elektritrelliga, kopsib naelu seina või mida iganes. Seda kõike on võimalik taluda.
Kui aus olla, siis olen ise häiritud sellest jamast. 22 aastat sai elatud Tallinnas, alustades ühiselamutoast Harku järve ääres, sealt edasi tuli Kadriorg ja lõpuks Lasnamäe. Ühikas kuulas naabertoas elav tütarlaps ööd ja päevad Vello Orumetsa, ikka punn põhjas. Minu linnupojad uinusid Orumetsa saatel ja ärkasid Orumetsa saatel, ilmselt nägid undki temast, aga Orumetsa fänne neist siiski ei saanud Muusikaline maitse kaldub mõlemal rohkem sinna karmima poole peale.
Kadriorus sai elatud õige mitu aastat. Lapsed olid siis juba parajad mürsikud ja eks nad käratsesid ning kraaplesid omajagu palju. Naabrite poolt märkusi ei tehtud. Ju siis polnud lood kõikse hullemad.
Peale lahutust sai kolitud Lasnamäele ja seal elatud viis aastat. Naabriteks vene rahvusest inimesed – sõbralikud ja toredad, ei mingeid omavahelisi õiendamisi.
Mitte keegi ei tulnud mitte kunagi nende 22 aasta jooksul ütlema, et ma lärmi teen.
Ja nüüd, siin Maardus, on minust saanud järsku patuoinas, kes ei lase teistel rahus elada. Mul pole siin enam lapsi, kes kilkavad ja mööda tube jooksevad. Enamuse ajast olen üksi ja üsna vaikselt. Loomulikult panen aeg-ajalt pesumasina tööle ja eks tolmgi vajab imemist, juuksed fööniga kuivatamist jne. Muusikat olen hakanud ülivaikselt kuulama. Iga sammu ja liigutust olen õppinud kontrollima, et jumala pärast mõni kapiuks või sahtel liiga valjult ei kolksataks.
Viimasel korral, kui mögisemas käidi, viskas täiega üle ja hakkasin raginal vastu. Lubati ühistusse kaebama minna.
Kellele mina kaebama lähen?
27.03.2008
.
.
Päev algas sekeldustega.
Hommikul ei saanud maja eest minema, auto istus hanges kinni. Vanema poja abiga õnnestus kuidagi liikuma pääseda. Maardu järve juures oli avarii – üks auto kraavis, kaks nokkapidi koos ja risti-põiki teel. Sõidukiirus kuni linnani 50 km/h. Lasnamäel ummikuid ei olnud, teed enam-vähem läbitavad. Vahetult enne tööle jõudmist õnnestus päris totaalselt lumevangi jääda. Ühed autojäljed olid ees ja mina, ullike, mõtlesin, et panen ka hooga läbi, aga hoog rauges esimesel meetril. Töökaaslased kaevasid pool tundi, enne kui välja sain.
Ple minu silmad sellist lumemöllu ammu näinud.
See ongi siis kevad…
26.03.2008
.
.
Päikesekild lumetormises kevadõhtus tõi naeratuse huulile mänglema…
AITÄH!
25.03.2008
.
.
Rsk, ma ei saa magada! Krdi seljavalu piinab. Millal see ometi ükskord otsa saab?
See viimane luuletus on kirjutatud palavikusegase peaga ja maisaa siiani aru, mis ta endast kujutab
25.03.2008
.
.
Nii, nüüd ma siis jäin haigeks. Kolm ilusat kevadist päeva voodis lesida ja oiata pole just kõige meeldivam. Paraku niidab üle 38-ne palavik vanamuti jalust maha. Ei ole enam need ajad, kui nõnnaviisi võis vapralt töölgi käia.
Ainult magades on hea.
21.03.2008
.
.
No nii, nüüd olen kolimisega lõpule jõudnud ja peaaegu kogu oma kraami siia üle toonud.
Kõiki selle lehe võimalusi pole veel selgeks saanud. Vaja varuda pisut aega ja kannatust, et sügavuti kaevata ning uurida-puurida.
.
Ehkki üsna talvise näoga, oli täna siiski üks tore päev.
16.03.2008
.
.
Ilus suvi
Ma ei küsinud põhjust. Ei siis ega ka mitte hiljem. Vaikus oli valus ja tõe hind jäi teadmata.
Kas ma oleksin tahtnud teada? Jah, kindlasti.
Mitte et see enam midagi muutnud oleks. Ka kergem poleks hakanud. Aga ma ei armasta lahtisi otsi. Muidugi ma oletasin ja võimalik, et isegi õigesti. Pole ma ju mingi plika enam.
Kas ma põdesin? Jah, loomulikult. Ja mitte vähe.
Kas kahetsen olnut? Ei hetkegi.
Kui saaksin täna minna ajas tagasi koos võimalusega midagi muuta või teisiti teha, kas teeksin seda? Ei.
See kõik oli ja enam ei ole.
04.03.2008
.
.
Mul vajus karp lahti, kui alt naaber täna õhtul kurtma tuli, et ma tegevat liiga palju lärmi ja tema laps ei saa magada. Krt, ma elan niigi vaikselt nagu hiir urus. Tõsi, armastan muusikat kuulata, aga see ei mängi mul üleliia valjult. Ja telekas ka õhtuti ei kisenda sugugi. Toas kõnnin paljajalu, mitte ei klõbista kõpskingades. Ja uksi ka ei pauguta. No mida veel? Ei, ma olgu ikka veel vaiksemalt!
Holy shit!
03.03.2008
.
.
Pika kaevamise peale õnnestus leida väga vähe:
Delirium Brothers – Maailm lõpeb maikuus
Arteesiast ei ole kahjuks essugi
Siinkohal tervitused Lapimaale vennaraasule ja teistele vaffatele sellidele
02.03.2008
.
.
Ma olen vist ainuke hull, kes tunneb rõõmu sellisest talvest nagu tänavune.
Ei mingit külma käes lõdisemist, lumepudrus sumpamist ega igahommikust auto lumest välja kaevamist. Jah, see meeldib mulle ja isegi lakkamatu vihmasadu keset talve ei suuda tuju morniks teha. Kui mõni mõtleb nüüd, et mul pole sooje talveriideid, siis ta eksib. Ma lihtsalt ei kannata neid vammuseid ja mida vähem riideid seljas, seda parem.
Ma saan aru küll, mida tunnevad need, kel suusad ja kelgud nurgas sügelevad või kes metsa tegema ei pääse, sest pehme maa raskeid veokeid ei kanna.
Võimalik, et tali veel siiski tuleb, mine sa tea. Aga kui hommikul ärgates pole enam nii pime, päevad on veninud pikemaks, päike näitab end sagedamini ning linnudki siristavad akna taga, siis tunnen end üha paremini ja paremini.
Täiega suveinimene ikkagi
16.02.2008
.
.
„Issand, sa särad!“ Need siira imestusega hüütud sõnad on siiani selgelt meeles, nagu oleks see olnud eile. Aga ei, sellest ajast on väga palju vett merre voolanud.
Seisin tookord pika hämara koridori otsaakna juures. Mul oli seljas apelsinivärvi suvekostüüm, väljas oli fantastiliselt ilus ilm ja mu hing helises ning süda lõi kevade taktis. Võimalik, et ma tõesti särasin nii, et seda märgati mitmete meetrite kauguselt.
Tahaksin veelkord tunda endas seda tunnet. Kuid tänasel hallil ja sombusel talvepäeval, mil meenusid need sõnad ja nukrus puges ligi, ei tea ma, kas kunagi näen veel sellist kevadet, mis paneks mind uuesti särama.
Lootma peab…
08.02.2008
.
.
Täna oli üle mitme-setme aja selline hommik, mil võisin rahumeeli magada ja mitte ükski vägi ei sundinud mind vara ärkama. Kümne paiku piilusin siiski ühe silmaga teki serva alt välja. Aknast vaatas mulle vastu helesinine pilvitu taevas. Tõotas tulla ilus pühapäev ja ma ei eksinud…
Iga päev toob kaasa ikka rohkem valgust ja vähem pimedust.
Jajah, kevad ei ole enam kaugel. Tunnen seda iga ihurakuga.
03.02.2008
.
.
Ma vist mõtlen liiga palju seal, kus ei peaks mõtlema ja liiga vähe seal, kus peaks mõtlema. Ja vahel ei mõtle ma üldse.
A täna mõtlesin taoliste imeloomade peale, nagu Crankset, BB-Part, Chainwheel jne. Nuh, see nimistu on muidugi üüratult pikk.
Väga luulelised loomad juu
23.01.2008
.
.
Ma olen rääkinud.
Ja nüüd saabub vaikus?
Pead anda ei või…
15.01.2008
.
