Mõned armsad luuleread

.

Ei jõua ma kõiki oma lemmikluuletusi ümber kirjutada, seetõttu panen siia ainult mõned üksikud ja erilised…

.

.

Su nimi mus heliseb tasa,
tasa kui templikell
üle möirgava mere, üle
maavärina, üle tule
ja valangu, valuhell.

Ei ole lahkumisohtu
neil, kes elus ei kohtu,
ei puuduta sama keelt.

Kuid mis ka ei muutu, ei juhtu,
see tuluke kestab, ei kustu,
ei väärata valitud teelt -
me oleme ühtsama usku,
ühtsama unemeelt.

/Doris Kareva/

. 

Eluhelbed

Küll ma otsisin eluarvu,
küll ma jagasin jagamatut -
kuni taipasin tasahilju,
et sa leiad saatuse summa,
kui korrutad välgujoaga
oma elu surmkümmend suudlust,
hullsada ilusat hetke
ja tummtuhat valutuiget.

/Betti Alver/

.

.

Raudne taevas

Ma nägin täna kummalisi paiku.
Seal midagi ei teatud hingevaevast.
Seal kusagil ei olnud ühtki laiku.
Ma nägin täna valmistaevast.

Seal kordub see, mis oli siin. Kuid ükski põud
ei põleta seal õielehti
ja täiuslikuks muutub kõik – oh suurim õud! -
mis kunagi siin sooviti või tehti.

Seal meredel ei mölla iial torm.
Seal viljapuid ei võta haigus
ning ainult igavene, muutumatu vorm
seal puhtana su ees on kõigis paigus.

Kuid sina, sina – saades päriseks
kõik aarded seal, ei koge vana kõrkust,
vaid ihkad, et su hing S I I N kaasa väriseks
ja tunneks oma tiivustavat nõrkust.

/Betti Alver/

.

.

Kuristikulill

Kui viivuks vaibub raske valuvihm,
ööpime pilverüngas varjab taevalaupa
ja kurva kuristiku lillele
päev naeratab
altkulmu äkki kiirte kaupa –
siis loodusel on inimese nägu.

Eks vaata ise!
Õhuvalguse
ja vikervärvid kingib sulle vainult
su oma silma öine süsimust
ning õnnekõrgusega mõõdab ainult
su süda elusügavust.

/Betti Alver/

.

.

Kuuljale

Su elus kumiseb kaasa
tulevik, minevik,
aegade armas kannel,
sina õnnelik, õnnelik!

Suur on kuulmise kunst. Aina kuula!
Noodikiri ehk tabab neid
eluhääli ja hõiskamisi,
salapalveid ja sõnumeid.

Kuula hoolega! Huupi ära huuga,
et see kumin sinu tõttu ei kaoks.
Enne kuula! Siis kumise kaasa!
Sumise suletud suuga,
kui sõnu pole laulu jaoks.

Kas tõesti su elu on tumm
siin kurvasti kuhtuval tähel?
Oled õnnetust õnnetum?

Sa ju tunned, kui virge on viiv?
Sa ju tunned siin tuikaval tähel,
miks kumiseb lausetest lahus
tulevik, minevik,
miks aegade armas kannel
sind anub?

Tasa, tasa!
Kas kuuled?
Sa ju kumised!
Sa ju kumised kaasa ka praegu,
sina õnnetu-õnnelik!

/Betti Alver/

.

.

Sa hapramast hapram

Sa hapramast hapram
siin päikese all -
kas tead sa,
kui raske
on tähemetall?

Ainult hapramast hapram
siin päikese all
teab-tunneb,
kui raske
on tähemetall.

Kas vaibub su valu
ja salanutt?
Kunas kuulame
sinuga
ööbikut?

Siis
vaibub mu valu
ja salanutt,
kui kõik
jäävad kuulama
ööbikut.

Su segane sõna
on hullem kui hull -
kui meeletud-meeletud
silmad
on sul!

Olgu segane sõna
ka hullem kui hull -
mu silmad on selged.
Hing
heliseb mul.

/Betti Alver/

.

.

Tähetund

Mis küsib elulahkmel heitlik maru!
Kuid sina enesele annad endast aru.

Ja olgu öö kuitahes pikalt pime -
sa otsaeest ei pühi oma nime.

Puulehtki vaatab valgust, vajub vette
koos teistega. Ja siiski omaette.

Sul puudub sirav siht? – Eks mine
ja taipa, mis on aina tarbimine.

Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi?
Miks julm ei olda iial juhtumisi?
Miks lillekiivrid roostega ei kattu?
Miks elu tähetund on kordumatu?
Miks tulukene tuisuööde kestel
ei kustunud, ei kustu inimestel?

Eks küsi endast parematelt.
Eks küsi surnutelt. Ja elavatelt.

Kuid ära iial küsi kaduvikult
sa enam neid, kes läksid juhuslikult
kottpimedasse läbi leeteluha.

Oh usu, nendele on ükstapuha,
kas laevamees kord sõudis laternata
nad kaotsi meelega või kogemata.

/Betti Alver/

.

.

Üle kuristiku

Ma ütlen: armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.

Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud.
Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.

/Doris Kareva/

Aitäh Jürile ilusa laulu eest!   Kuulata saab siit: Üle kuristiku (Jyri- D.Kareva).mp3" target="_blank">Üle kuristiku (Jyri - D.Kareva).mp3 või siit: JYRI - Üle kuristiku 26.04.2009

.

.

Aeg

Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?

Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.

Ahjaa… see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.

/Doris Kareva/

.

.

Soneto LXI

Dulce soñar y dulce congojarme,
cuando estaba soñando que soñaba;
dulce gozar con lo que me engañaba,
si un poco más durara el engañarme;

dulce no estar en mí, que figurarme
podía cuanto bien yo deseaba;
dulce placer, aunque me importunaba
que alguna vez llegaba a despertarme:

¡oh sueño, cuánto más leve y sabroso
me fueras si vinieras tan pesado
que asentaras en mí con más reposo!

Durmiendo, en fin, fui bienaventurado,
y es justo en la mentira ser dichoso
quien siempre en la verdad fue desdichado.

/Juan Boscán/

Sonnet #LXI

Sweet dream it was and also sweet affliction,
when I was dreaming that it was a dream;
a sweet delight I’d take in what deceived me,
if only that deception longer seemed;

a sweet not being in myself, I saw
every good thing I’d ever want to see;
a sweet pleasure it was, though so intense
that sometimes it would just awaken me:

oh sleep, how much more gentle and delightful
you’d be if you would come so heavily
that with more calm you’d set on me your weight!

For while I slept, in short, I was in bliss,
and it is right that one be blessed in lies
who’s always been in truth unfortunate.

(©Alix Ingber, 1995)

Golden Age Spanish Sonnets

.

.

Su silmis naersid saatuslikud tähed

su silmis naersid saatuslikud tähed
ja laubal hõõgus kõikemõistev kuu
nii lihtsalt olime ja minna oli vähe
öö kestis veel, veel ahned olid suud

mis lubatu, mis mitte, milleks piirid
las kangas kahisedes langeb meist
su pihusoojast leidmaks tulekiiri
ning ihusoojast lihtsalt teineteist

lõi kell veel kusagil, siis verekohin
meid oma lainel jälle kaasa viis
kord tormina kes ilmas kõike tohib
kord hellemalt kui suveöine briis

su silmis naersid tänutundes tähed
kui hetkeks seisatus meis aeg ja ruum
siis lihtsalt olime ja minna oli vähe
öö kestis veel, veel ahned olid suud

/Kaarel Erma/

 Üks armas hing on need luuleread nüüd ka lauluna helisema pannud. AITÄH!  
Kuulata saab siit:
Su silmis (Jyri-Kaarel Erma).mp3
/võlutud   12.04.2008

.
.

Hetk

hetk viibi veel, veel minu kõrval lama
mis sest, et hommik juba valgust loob
veel ära mõtle homsest, lihtsalt lama
kui keha rahunenult hella soojust joob

öö nagu muinasjutt meist läbi lendas
seal tõeks sai äkki iga salasoov
su sülelus nii palju peitis endas
kui leeki viskus tukslev kirevoog

hetk viibi veel, sind rohkem tunda tahan
su silmad on kui selge sügav järv
ma suudlen neid, nad sulavad kui vaha
siis päikesel on jälle kullavärv

/Kaarel Erma/

Nüüd siis ka need luuleread üle metsade ja mägede kõlamas, eks ikka Jyri esituses  
AITÄH! 
 Kuulata saab siit:
Hetk (Jyri-Kaarel Erma).mp3 /jälle võlutud  
20.04.2008 

.
.

Lase suvel ennast südamesse tulla

Lase suvel ennast südamesse tulla
et see väsimus sealt ükskord kaoks
silmad ava, nõnda näedki tulla
on need suveööd ju loodud kõigi jaoks

lase suvetuulel paitada end tasa
kalleid sõnu sosistamas suu
veretukseis vasardamas vasar
joovastuselaulul lõputul

lase armastusel südamesse tulla
rahul lase tulla koidu eel
silmad ava, nõnda näedki tulla
minu juurde mööda pikka teed

/Kaarel Erma/
.
.

Jumalagajätt

veel käte vahel hoian nõrka ootust
üht kildu õnne habrast kui kristall
veel pole raudne värav peitnud lootust
veel lilli õitseb sügistaeva all

tea, kallis, rohtu kasvab rada
mis praegu küll me jalajälgi täis
sa ütled hüvasti kuid ütled jumalaga
aeg pikem on kui algul sulle näis

nii kaomegi me aja musta uttu
ei leia pimeduses enam sinu kätt
tuul äkki tormiks sai ent vaibus sama ruttu
on vaikus meie jumalagajätt

/Kaarel Erma/

Jüri tegi ka laulu. Suurepärane laul! AITÄH! Kuulata saab siit: Jumalagajätt (Jyri-Kaarel Erma).mp3 20.08.2008 

  

.

Depressioon

…pilve all pildita taustal,
hallide tunnete vool.
Vaatan veel hingede kausta,
seal on minust vaid pool.

Mõnele olen ma lelu,
mõnele lihtsalt üks mees,
mängimaks kuni see elu,
minu eest otsuseid teeb.

Tagatiib tukslemas sopas,
ööd täidab hetkeks ka äng,
mõeldes, kus kurat küll toppab,
see siniste ulmade säng?

Nii näen ma vaid langevaid lehti,
üht tibi kel pea varsti hall.
Mu kutse just nii kaua kehtib,
kui silmist saab müüdud kristall.

Koos koiduga saabub ka tõelus,
kõu kärgatab hommiku eel.
Ei tunneta tühjade õelust,
kui vaba on süda ja meel.

/Kaarel Erma/

Ega ma täpselt teagi, kas pealkiri on õige, kuid tänan Kaarel Erma’t ja inimest, kes selle luuletuse mulle saatis

.

***

On meurt deux fois, je le vois bien:
Cesser d’aimer et d’étre aimable,
C’est une mort insupportable;
Cesser de vivre, ce n’est rien. ***

/Voltaire/

*** Kaks korda sureme siin maisel sõrval
ja hirmsam surm on see, kui tundma hakkad:
ei ärata sa armu enam ja ka ise armastamast lakkad -
oh, elust lahkuda on täpes selle kõrval!

.

.

Sõnade sügis

Me ulm on mäng, kuid mäng on elu sisu,
on lahtumatu armueliksiir
ja pidulaud, kus süües kasvab isu.

Kui jõuab teadvusesse tähekiir,
ta läte on võib-olla kustund ammu,
kuid kujutelmal puudub kehtepiir.

Ta mõõdab igaviku vaikset sammu
ja kasvab nagu mägede kristall,
nii ööst kui päiksest võrdselt võttev rammu.

Mis südasuve päeval heledal
mus läitis tuhat kirgast pettevalgust,
nüüd haigutab kui kuristik mu all,

mil ootusesse imbub talve algust
ja kõik mu rõõmud peatund tulekul,
kui kardaksid nad lume laia kalgust.

On raske vaikida ja laulda mul.

/Artur Alliksaar/

.

.

Lahkühtimine

Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev laine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
Sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda – näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
Sa sigined ürgelamuste soost.
Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad,
pean mina kohe varisema koost.

Sa oled ese, mina sinu vari.
Ma olen vaev ja sina oled troost.
Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
…kaks sõna hääbumatust muinasloost…

/Artur Alliksaar/

Armsad sõnad, armas hääl ja veel üks ilus laul! AITÄH JÜRILE! Kuulata saab siit: 
Lahkühtimine (Jyri-A.Alliksaar).mp3
 17.01.2009

.

.

Janud

5.
Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi.
Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine,
ta magusust jääb küllalt janussegi.

Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi,
sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi.

Su tundeid mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui kärestik, kus ükski jalg ei astu.

Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ja surub näoga igilume vastu.

/Artur Alliksaar/

.

.

*
kord peeglis mille möödund elu laenab
näed kurde naha koldseis parkides
ja ometi – ükskõik kuis aeg meid vaenab
me jalutame kaugeis parkides

ka kanalite peegel värvub paatjaks
kui tuuled jahutavad madalmaid -
jääd oma naeru nukrameelseks saatjaks
veel seniks kuni jätkub unelmaid

näe linnud tiirutavad kastanite ümber -
Linn elab iga linna hommikuis
ta kostab meie eest kui aeg on ümber -
me lahkume koos valges pargi-tuis

/Indrek Hirv/

.

.

Jääb liikumatult suvisesse sooja
ka inimene. See, kes hüüdis teist.
Kas tõesti pole külma ega sooja
meil sellest, mida tema mõtleb meist?

Hull mälestus, mind ära enam puutu!
Kõik, mis on möödas, tardub ega muutu.
Ma sumisesin vastu aknaruutu,
kui akna taga ära õitses pärn.

Ja mida mõtled Tema all sa ise?
Ja mida mõtlen mina Tema all?
Kes enda kanda võtab vastamise,
jääb elama. Vaid selle koorma all.

/Juhan Viiding/

.

.

Arm

Kui lõpeb suvepäeva viimne vine
ning hämariku vari laineil käib,
kui põhjarannik kõrgekaljuline
veel uhkemana merest tõusvat näib –

siis tuled Sa, mu arm, nii uhkel astel,
kui astuks kingult alla nõtke kask,
Su juuksed lõhnavad öö kergel kastel,
näos kumab eha vastuhelgi vask.

Sa tuled, rõivais kodunurme hingus
ja silmis vete rahuline läik.
All kivide jääb vaikseks mere hingus
ning lehestikus taltub tuule käik.

Kui koduranna öö, kus torm ei puhke -
mu arm on vaikiv, aga rangelt uhke.

/Juhan Sütiste/

.

.

Mõisted

Sa ütled: VABADUS. Kuid ma ei adu,
kas on su hääles vaimustus või mõna,
kas uhket sööstu tähendab see sõna,
või halli lagedat ja külma sadu.

Sa ütled: VAIMSUS, silmis sooja tuld,
üks käsi raamatul ja teine kergelt taskus.
Kas sinilind su hüvakäele laskub
või kurakätte poetab jahe kuld?

Sa ütled: TULI, kuid ei tõsta lauge.
Kas ohvrileek? Või meremärgi vilk?
Sa ütled: TULI, suletud on pilk,
näed musta tompu lumel kuskil kaugel.

Oh mõisted, sõnad, seosed, metsik segu,
ükssama sõna õnnistab ja neab.
Kui tõesti sõnast algavad me vead,
siis lõpetada vead võib ainult tegu.

/Linda Ruud/

.

.

Nähtamatu

Kardan, vihkan halli haugast,
kes mu pilku valvab,
kelle kõver nokk mind salvab,
kui ma trelle viilin,
salataskus kivikild ja kada.

Püüan seda lindu unustada.

Kardan magus-salalikku raba,
õrna, siidse, mustja veega laugast,
õõtsikute mürgimuru;
kardan kõrgel kähistavat haugast:
oled vaba, vaba…

Kui ta ükskord nõrkemas mind tabab?
Kardan seda lindu
armastada.

/Linda Ruud/

.

.

***

Tule mulle tuulepühaks,
tule mulle metsamühaks.
Tule vaikseks halapajuks,
tule leebeks lumesajuks.
Tule tõttel kevadojaks,
tule lauljaks linnupojaks.
Kui ei tule, kui ei taha,
kõik mis kuulsid, mata maha.

/Hando Runnel/

.

.

Ma arvasin

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,

ning näha, et hallist hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallist kallim
kullateraga inime.

/Ellen Niit/

.

.

***

Võtame kollast savi, mu arm,
ja voolime kaks kuju -
sinu ja minu.
Nüüd muljume tagasi vormituks känkraks nad
ja voolime uuesti -
sinu ja minu.
Pool sinust on minus,
pool minust sinus.

/Tundmatu hiina luuletaja/

.

.

***

Seks, nagu seda nüüd suupäraselt öeldakse,
kütkestas mind täna
- kummaline küll! – hommikul kell kümme,
asisel liiklusrüsina
ja niiskete ajalehtede tunnil.

Eks juba eile olin muutunud
soojaks kündiootavaks põlluks
tema pilgust
ja iha ta järele
haaras mind juuksejuurteni.

Kas nimetada seda armastuseks?
Kuid ka tõeliselt ilus iha on pärl -
puhas õnn näha, kuidas
meie kõrgelennulised küsimused
kõlavad tervete vaistudega loomas.

/Adrianne Rich/

.

.

Rändaja õhtulaul

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
ju lapsena teesid armastas meel -
teed laulavad õhtu hilja.

Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed,
need otsata kutsuvad jooned, -
ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
nii hallid ja tolmused kõik need teed,
need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,
ju lapsena kuulda tee juttu -
ju lapsena kõndi armastas meel,
oma laulu nii laulda hallil teel,
kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee -
meel igatseb tolmuta randa,
tund hiline, tee on kõva kui kee,
mind hoiab kui mõrsjaks enesele -
ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel
kui teede laul, tee helisev meel,
ja kõik on nii õhtu hilja.

/Ernst Enno/

Nipernaadi, Anne Maasiku Rändaja õhtulaul

.

.

Mõtete metsas

Eemalt see mets paistab laotusest heledam,
seest on ta pime ja padrikuist paksem.
Ekslevad aetades Mõtete Metsas
miljardid inimlapsed . . .

Otsime pääsu küll maisest, küll kõiksusest,
– painavam üha see ring.
Mõtete Metsas me kähedaid hõikeid
ei kuule ka lähedaim hing.

Kuluvad aastad. Suur suletud üksindus
allamäe-teelgi ei taandu.
Unes vaid uneätt kättpidi talutab
Alateadvuse Laande.

Seal on soovide-samblad pehmemad,
tõed ei torgi ja valed ei peksa.
Ent ärgates tagasi tõttame ehmunult
igaüks oma Mõtete Metsa.

Seda metsa me hoiame kadedalt,
– aiva loodame jäädagi sinna.
Üle lohutu Mõttelageda
me kardame . . .  jäädavalt minna,

kuni tarkades hallides rakkudes
vältab hämara viimne värin.
Selles metsas me lastena aetame,
sellest metsast me oleme pärit.

/Uno Laht/

„Mu kallis koduvillane provints“, 1973

.

.

Unustus

Läbi mu sõrmede voolab
su juuste must niagaara,
pigistab silmisse soola,
huulte järele haarab.

Mattuda, anda alla
kose kohavas rahus.
Vahud las püüda kallast.
Kaldad on alati lahus.

Kaanonilinnade nimel
hetkeks või aastaiks end säästa –
kas pole see sama pime,
kui elu mõttest end päästa?

Voola, must niagaara.
Voola kohinal verre.
Haara mind endaga, haara,
kanna merre, merre.

/Arvi Siig/

“Vaikuse tähtkuju”, 1973

<!–[if gte mso 9]> Normal 0 21 MicrosoftInternetExplorer4 <![endif]–><!–[endif]–>

Mõtete metsas

Eemalt see mets paistab laotusest heledam,
seest on ta pime ja padrikuist paksem.
Ekslevad aetades Mõtete Metsas
miljardid inimlapsed . . .

Otsime pääsu küll maisest, küll kõiksusest,
– painavam üha see ring.
Mõtete Metsas me kähedaid hõikeid
ei kuule ka lähedaim hing.

Kuluvad aastad. Suur suletud üksindus

allamäe-teelgi ei taandu.

Unes vaid uneätt kättpidi talutab

Alateadvuse Laande.

Seal on soovide-samblad pehmemad,

tõed ei torgi ja valed ei peksa.

Ent ärgates tagasi tõttame ehmunult

igaüks oma Mõtete Metsa.

Seda metsa me hoiame kadedalt,

– aiva loodame jäädagi sinna.

Üle lohutu Mõttelageda

me kardame . . .  jäädavalt minna,

kuni tarkades hallides rakkudes

vältab hämara viimne värin.

Selles metsas me lastena aetame,

Sellest metsast me oleme pärit.

/Uno Laht/

Luulekogust „Mu kallis koduvillane provints“ 1973