Fotod pärinevad siit: http://www.edit.ne.jp/~fkoichi/index.html
Eesti orhideed: Orhidee.ee
Orhideed lummavad inimesi oma õite keerukuse ja omapärase eluviisiga. Eksootiliste orhideede eest maksti veel kaks sajandit tagasi terveid varandusi ning julged “orhideekütid “otsisid eluga riskides džunglitest uusi imeliste õitega taimi. Tundub, nagu oleks loodus nende õite kujundamisel käiku lasknud kogu oma fantaasia, kõik ikka selleks, et kohale meelitada õisi tolmeldavaid putukaid. Õied ahvatlevad oma värvi, kuju ja ka lõhnaga. Mõne orhidee õiel juhatab täppidest ja triipudest maandumisrada putuka lahkelt nektarini, teisel ootavad putukat ees mõnusad karvased kõnniteed, aga ka liumäed ja salakavalad lõksud.
Maailmas tuntakse ligikaudu 18 500 liiki käpalisi. Üle 90 % orhideedest kasvab troopilistel ja lähistroopilistel aladel- peamiselt Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning Kagu-Aasias. Eestis on 36 looduslikult kasvavat orhidee- ehk käpaliseliiki. Orhideesid leidub kõikides Eesti maakondades, kuid lubjalembuse tõttu on kõige liigirohkemad Lääne-Eesti ja lääne saared.
Meie looduses kasvavad käpalised maapinnal- peamiselt niitudel, soodes ja metsades. Kuid enamus troopilistest orhideedest kasvab pealistaimedena puudel. Nende juured ei ulatu maapinnani ja seetõttu koguvad nad oma vartesse ning lehtedesse vihmavett. Nitraate saavad nad puulõhedes olevatest lagunevatest taimeosakestest.
Maailmas pole ühtki teist taimesugukonda, mille õite kuju oleks sedavõrd mitmekesine ja keerukas. Käpaliste kuuest õiekattelehest üks, nn. huul, on tavaliselt teistest märgatavalt erineva kuju ja värvusega. Evolutsiooni käigus on õie areng toimunud tolmeldaja (enamasti putuka) ligimeelitamiseks kõige efektiivsema mooduse leidmise suunas. Tänu sellele meenutab mõne liigi õis liblikat, teise oma pikkade paeltega sussi, kolmanda liigi õied sarnanevad kärbsega, neljas on kirev kui võõrasema.
Paljudel käpaliste liikidel on ebasoodsate aegade üleelamiseks välja kujunenud säilitusorganid – maapealsetel on nendeks enamasti juuremugulad või risoomid, epifüütsetel lihakad lehed või varremugulad.
Käpalised on mitmeaastased rohttaimed, kes paljunevad seemnetega või vegetatiivselt. Käpalised on väga viljakad taimed- pärast õnnestunud tolmeldamist areneb vili (kupar), milles valmib tuhandeid kuni miljoneid tolmpeeneid toitekoeta seemneid, mis looduses levivad tuulega ja saavad sobivates tingimustes idaneda vaid sümbioosis kindlate mikroseentega. Käpaliste seemneproduktsioon on küll väga suur, kuid vaid väga väike osa seemnetest idaneb. Õitsva taimeni jõuavad vaid üksikud. Areng seemnetest esimeste õiteni võib võtta kuni 15 aastat. Vegetatiivne paljundamine juurmugulate, risoomide või sigipungade abil on seemnelisest paljundamisest palju kiirem ning tõhusam.
Tänapäeval on probleemiks muutunud paljude käpaliseliikide säilimine looduslikes kasvukohtades. Selle põhjuseks on paljunemise pikaajalisus ja sõltumine paljudest asjaoludest. Eelkõige tolmeldajatest ning sümbiontseente olemasolust kasvukoha mullas. Arvukuse pähenemine on põhjustatud ka niitmise ja karjatamise lõppemisest: vohama on hakanud tugevama kasvu- ja konkurentsivõimega rohttaimeliigid ja võsa. Selles konkurentsis ei suuda käpaliste isendid kaua vastu pidada ning tõrjutakse aegamööda taimekooslustest välja.
1985. aastal asutati Eesti Orhideekaitse Klubi, mille eesmärgiks on igati kaasa aidata meie looduslike orhideede ehk käpaliste püsimisele ja heale käekäigule. Kõik meie orhideed on ka looduskaitse all. Enesekaitsena esineb paljudel orhideelistel mimikri. See on petlik sarnasus eri liikide isendite vahel. Näiteks kärbesõie õied sarnanevad neid tolmeldavate putukatega. Seda selleks, et meelitada ligi tolmeldajat ja tagada sellega liigi paljunemine. Paljud orhideelised on mürgised. See kaitseb neid ärasöömise eest. Seda eripära on kasutanud inimesed erinevatel aegadel. Näiteks Kollase käokingaga on germaani rahvad hävitanud hunte ning Käokingaga olla endalt elu võtnud ka Aristoteles, kui teda süüdistati Aleksander Suure mürgitamises.
Imeliselt kaunid ja salapärased on need õied.
(Tekst on netist nokitud.)
