Kuidas saaks ta imetleda jõudu, mis ikka ja jälle oma laastava käe maa poole küünitab, purustab puid ja elektriliine, tekitab tormist tulenevat kaost, halvimal juhul süütab kodusid ja röövib elusidki. Ta ei mõista neid, keda selline looduse pahameel võluda võib. Teda on äike alati hirmutanud ja see hirm on lapsepõlve pärand.
Kaks plikat keset avaraid heinapõlde. Nii kaugele, kui silm ulatub, mitte ühtegi talu ega ka ühtegi hingelist. Ainult nemad kaks ja nende hobused ning pea kohal looduse stiihia. Taevas riidleb ja kärgib järjepanu, ähvardavalt tumedast laotusest lendavad maa poole õudust tekitavad välgunooled.
Varjuda? Aga kuhu? Põlluserval kasvavad küll üksikud puud, kuid neist peab eemale hoidma. Nii on õpetatud. Taamal algab ka mets, kuid sinnagi ei tohi minna. Kõige parem ongi kükitada keset tühja põldu, lasta vihmal end üdini märjaks uhtuda ja iga raksatuse peale võpatades oodata, millal see ometi kord lõpeb.
Järgmisel päeval, heal juhul ülejärgmisel, kordub kõik taas. Seekord külitab põlluserval vana poollagunenud heinaküün. Sinna julgevad tüdrukud varju pugeda. Hirm on ikka ja hobused panevad plagama, sest siduda pole neid millegi külge. Ehk nemadki kardavad.
Sellisena on talle meelde jäänud lapsepõlvest kaasa saadud hirmud.
Mida aeg edasi, seda vähem on äikest suvedes olnud ja ega linnas tundugi see enam nii jube. Kui just väga kõvasti ja lähedal kärgib, lülitab ta igaks juhuks arvuti ja teleri välja ning oma toimetusi jätkab parema meelega siis, kui äike on eemaldunud või vaibunud. Muud ei midagi.
Nautida ta seda kõmisevat tulemängu ei suuda.
18.05.2008
