“Ära mine veel,” palus naine pisaraid pühkides. Ta nägi kohutav välja – silmad paiste nutetud, meik mööda nägu laiali nühitud, juuksed sassis ja kogu olemine justkui vette kastetud.
Nad seisid hämaras koridoris, naise käed kõvasti ümber mehe piha klammerdunud, mees naise õlgu silitamas, tuhmid veekalkvel silmad naisele suunatud ja suu abitult lohutussõnu otsimas: “Sa võid alati minule loota. Ma püüan sulle igati toeks olla. Helista, kui sul abi vaja on.”
Need sõnad ei lohutanud naist. Ta teadis, et enam kunagi ei vaata ta nii lähedalt mehe tumepruunidesse silmadesse, ei silita tema siidpehmeid juukseid, ei tunne neid lihaselisi käsi enda ümber ega kuule kahte südant ühes taktis tuksumas. Mehe T-särk naise põse all oli märjaks nutetud ja mitte kuidagi ei suutnud ta mehest lahti lasta.
Naine tegi veel viimase meeleheitliku sammu, paludes mehel ümber mõelda ja jääda. Teades ise ka, kui mõttetuna ta sõnad kõlasid, ütles ta need siiski välja. Mehe otsust see ei muutnud, sest kõik oli juba ammu otsustatud.
Segasena ja ahastuses olles tiris naine mehe lõpuks voodisse ja palus tal temaga seksida. Viimast korda. Mees puikles esiti vastu, kuid nõustus siiski. See ei olnud hea, vaid kõige kohutavam seks, mida naine oma elus mäletab, kuid kättemaksuks sobis hästi – tollele teisele, kõigi nende aastate eest ja kõigi nende kordade eest.
.
Mees oli ära olnud juba nädalapäevad. Nüüd oli ta astunud läbi, et võtta ühes mõned isiklikud asjad. Oli ta ju läinud tol päeval tühjade kätega, õlal vaid spordikott, milles võistlusriided ja võrkpallitossud. Õhtul ta ei tulnud ega ka järgmisel õhtul ja ülejärgmiselgi mitte. Ta ei tulnud enam kunagi nii, nagu tullakse koju.
Edaspidi käis mees oma asju võtmas siis, kui naist kodus ei olnud, ikka vähehaaval ja mõne hilbu kaupa. Lõpuks sai naisel villand. Ta toppis mehe riided, jalanõud ja kõik esemed, mis temaga vähegi seotud, suurtesse kottidesse, ladus need koridorinurka hunnikusse, vedas sinna ka kunagi mehe vanematekodust toodud kummuti ning veel mõned mööblitükid. Käsk oli ühene: “Olgu kõik minema viidud ja võimalikult kiiresti!” Mitte ühtegi asja ei tohtinud jääda, mis kuidagigi meenutaks.
Aga meenutama jäi ometi kõik, mis selle kodu seinte vahel – sõnulseletamatud ilmed, tühjad pilgud, väljaütlemata sõnad, nukralt kolksuv tühja külmkapi uks, maksmata üüriarved, üha kasvav võlakoorem ja isegi õhk, mida hingati neis tubades. Igast nurgast karjus vastu see, keda enam ei olnud.
Üks maailm oli kokku varisenud.
19.06.2008
