Oli südasuvi ja kõikjal tehti heina. Tol ajal ei teatud unistadagi masinatest, mis heina hiigelsuurtesse pallidesse rullivad, pallid kilesse pakendavad ja põlluservale ritta veavad ning sinna võibki need rahumeeli seisma jätta, kartmata vihma või lund. Heinategu käis ikka nii, et üks masin niitis, teine kaarutas, kolmas pressis väikesed kandilised pakikesed. Viimased laoti omakorda autodele ja veeti küünidesse varjule. Koolilaste abikäed olid suviti oodatud nii põldudel kui ka küünides ning maalapsed käisid ikka taskuraha teenimas. Nii õpiti juba varakult tööd tegema ja hindama vaevaga teenitud tasu. Sügisel oli uhke tunne osta omateenitud raha eest kas käekell, jalgratas või seda, mida parasjagu vaja oli.
Priit ja Mati käisid loorehadega heina kaarutamas või järelriisumist tegemas. See oli kõige mõnusam töö, mis üldse olla sai. Nad mõlemad armastasid hobuseid ja mis sai veel olla parem, kui hommikuti koplist talli juurde ratsutada, hobune reha ette rakendada, ohjad haarata ning objektile põrutada. Terve päev ei olnud vaja teha muud, kui istuda loorehal, vajutada jalaga pedaali ja tiirutada mööda avaraid põlde. Vast veidi tüütuks osutusid pikad tööle-ja tagasisõidud, sest põllud asusid teinekord mitmete kilomeetrite kaugusel ning mööda kitsukesi kruusateid laia loorehaga logistada ei olnud just kuigi lõbus. Autode möödalaskmiseks tuli päris kraavipervele tõmmata, mõni hobunegi vahtis kõõrdi mööduvate masinate peale ja kippus vahel ka perutama.
Seekordne põld asus pärapõrgus ja sinna jõudmiseks tuli ligi 10 kilomeetrit maha sõita. Päev algas nagu iga teine. Päike säras helesinises taevas ja mahe tuul paitas päevitunud põski. Lõuna lähenedes hakkas metsa kohalt kerkima tumedaid pilvi. Tõotas tulla järjekordselt äikest. Peagi katsid ähvardavad pilved juba kogu taevalaotuse. Kõuekõmin muutus järjest valjemaks ja juba olid esimesed piisadki platsis. Poistel tuli otsida vihma eest varju, et mitte üdini läbi liguneda. Põllu taga kaugel metsaserval konutas üksik mahajäetud maja. Poisid sundisid hobuseid kiiremale käigule ja suundusid sinnapoole. Oli ka viimane aeg, sest äike ragistas juba üsna ähvardavalt.
Priit oli esimene, kes kiirustades tühja majja sisenes. Lükanud lahti vana kääksuva ukse, oli tema üllatus suur, kui keset tuba seisis klassivend. Rõõmus tervitus kõlas siseneja huulilt: „Oo, tere, Deevi!“ Juba tahtis ta pärima hakata, kuidas klassivend siia sai ja mida ta teeb siin, kuid järgmisel hetkel ei olnud enam kellegi käest küsida. Klassivend oli haihtunud õhku. Nüüd oli tuppa jõudnud ka Mati. Nähes Priidu ehmatusest kaamet nägu ja hirmunud silmi, tardus temagi paigale. Poisid mõistsid, et midagi oli väga valesti. „Lähme siit ruttu minema,“ kostusid Priidu vaiksed sõnad üle ta värisevate huulte ning poisid tormasid majast välja. Hobused seisid endiselt maja ees, täpselt seal, kuhu nad olid jäetud. Kiiruga hüpati loorehadele, kuid ohje pingule tõmmates kukkusid need rakmete kõrvale märjale rohule. Selgus, et mõlemal hobusel olid ohjad valjaste küljest lahti võetud. Ei olnud võimalik, et see juhtus iseenesest, kellegi käsi pidi siin mängus olema. Mõistes seda, haaras poisse paanika. Sõnagi vahetamata kinnitati kiiruga ohjad ning tuhatnelja kihutati üle tühja põllu, eemale sellest kummituslikust majast. Kumbki neist ei vaadanud kordagi tagasi. Äike kärkis endiselt sünkmustas taevas ja vihma kallas kapaga kraesse.
Mitte kunagi ei tõstnud Priit enam oma jalga sellesse majja. Kuigi möödunud on aastakümneid, tõusevad veel tänagi tal ihukarvad turri, meenutades seda kummalist ja seletamatut päeva.
01.12.2007
Seda tööd olen ka ise teinud ja mis seal salata, kuna jumaldan hobuseid, siis kaifisin täiega. Kuid kummitusi ei ole ma näinud…seni veel mitte 
Lugu ei ole väljamõeldis. Kui mu vend sellest rääkis, tõusid mulgi juuksed peas püsti ja öösel ei julgenud tuld kustutada.
Jutu taust jääb lugejal endal möelda… muidugi tekib köigepealt möte, et miks Priit ja Mati klassivenna kohta midagi ei rääkinud. Kui sellised asjad juhtuvad, on selles osaleva inimesega, keda on nähtud, ka miskit olnud.
Mina olen rääkinud oma isalt kuuldud kummitusjuttu söbratarile ja kummalisel kombel töusid seda rääkides ka minul ihukarvad turri ja söbratar palus mool jutu rääkimine katkestada.
Minu mäletamist mööda ei juhtunud klassivennaga ei siis ega ka edasises elus midagi tavatut.
Loost rääkida julgeti aga alles mitukümmend aastat hiljem.