Kaks aastat elasid nad kõrvuti tubades, mees ühel pool ja naine teisel pool õhukest seina. See oli pereühikas, värskelt valminud ja värvilõhnaline, tolle aja kohta üsna moodne ning uudne eluase tudengiperedele.
Mees oli pikk ja sale, veidi boheemlasliku välimusega, vesihallide silmade ja heleda juukselakaga. Ta armastas kanda lotendavaid teksapükse ning paar numbrit suuremat kampsunit. Naine nägi välja üsna tavaline oma roheliste silmade ja kartulikoore värvi poolpikkade juustega, mida ise lõigata armastas.
Mees tundus kohati veidi eluvõõras olevat, küsides asju, mis siililegi oleksid pidanud selged olema. Temast pidi saama õpetaja, sest just selle eriala oli ta valinud. Naisel oli raske teda ette kujutada klassi ees seismas ja tahvlile numbreid sirgeldamas, veel vähem mingit teoreemi tõestamas. Kuid matemaatikat mees jagas ja programmeerimise arvestustöö tegemise usaldas naine täielikult tema kätesse. Siiani ei tea naine, mida mees tookord kokku kirjutas, kuid arvestus sai tehtud. Kogu programmeerimine kadus hiljem naise peast sama kiirelt kui mälestus läinud päevade viletsatest ilmadest.
Mees tõi naise ellu ilusaid hetki ja palju muusikat. Lindimakk keris toanurgas hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Naine ei mäleta enam kõiki nimesid, meeles on vaid mõned mehe erilised lemmikud…Bob Dilan, Linda Ronstadt, Neil Diamond…
Vahel unustas mees oma unistava uduhalli pilgu naise silmadesse, nii kauaks, kuni kohmetus teda maa peale tagasi tõi. Liiga tihti riivas mehe õlg naisest möödudes tema õlga või puudutas käsi köögis askeldades kogemata naise kätt. Mehe ja naise vahel seisis nähtamatu magnetsein, mis neid vastupandamatu jõuga teineteise poole tõmbas, kuid kumbki ei astunud seda ühte ja ainukest sammu.
Mehel oli imeilus naeratus ja kuratlikult mõnus hääl. Tema pikad peenikesed sõrmed armastasid rännata mööda kitarrikeeli. Laulud, mida mees tookord laulis, on naisel ununenud, kuid häälekõla on siiani meeles.
Naisel sai kool läbi ja ta kolis teise linna, mehel jäi veel aasta kooliuksi kulutada. Rohkem nad teineteist enam ei näinud, kuid veel palju aastaid käis mees naise unedes kolamas ja mõtetes uitamas ning makk mängis mehe kingitud muusikat.
Mees oli abielus ja nõnda nainegi…
.
Täna seisab naine ühe väikelinna tillukese korteri rõdul ja suitsetab, silmitsedes mõtlikult vastasmaja aknaid, liivakastis mängivaid lapsi, prügikasti kallal askeldavat kodutut. Siis astub ta rahulikult oma tuppa, läheb ahtakese plaadikogu juurde, laseb sõrmedel libiseda üle oma tänaste lemmikute… Metallica, Rammstein, Dark Moor, Black Sabbath, Led Zeppelin, Deep Purple, Nazareth, Jethro Tull, Uriah Heep, Bruce Springsteen, Pink Floyd, Gary Moore, Dream Theater, Queen, Phil Collins, Sinead O’Connor, Gregorian…
Käsi peatub ühel vanal plaadil. Naine lükkab plaadi mängijasse, tema toas kõlab ammune armas hääl:
10.09.2007
