„Ära oota mind, palun! Mine oma teed ja saa õnnelikuks seal, kus mind ei ole. Kas näed läbi udu neid ähmaseid kontuure kaugel silmapiiril? Kui leiad endas nii palju jõudu, et lakkad minule mõtlemast, mine selles suunas. Ja ära tagasi vaata. Kusagil on kindlasti olemas päris sinu maa.“
Lausutud sõnad tulid otse mu selja tagant. Toetusin küünarnukkidega poolviltusele ajahambast puretud lattaiale ning kujutlesin, kuidas kohe-kohe astud mulle väga lähedale, hingad kuklasse ja põimid oma tugevad käed ümber mu õhtujahedate õlgade.
Seisin veel viivu liikumatult, vaadates üle laia lageda välja ja ohkasin südamepõhjast, seejärel pöörasin end aeglaselt ringi. Mu seljatagune oli tühi.
Juba kaks aastat ei olnud siin käinud ühtegi hingelist. Lonkisin läbi hämara aia tillukese maja poole, jalgu mahalangenud lehtedes sahistades. Välisuks krigises vastikult, justkui öeldes: „Keegi ei hooli siin enam mitte millestki.“
Astusin mõnusalt soojaksköetud tuppa, tõmbasin kardinad akendele ette, võtsin kummutilt mustade kaantega päevaraamatu ja seadsin end tugitooli istuma. Avasin raamatu kohalt, kust kuivanud vahtralehe sakilised servad välja turritasid ja kirjutasin: „Ma ei lähe kuskile. Jään sind siin ootama.“
Ühel päeval lükkasid sa ettevaatlikult lahti sama, kuid nüüd veelgi hullemini kriuksuva ukse, läbisid käsikaudu pimeda eeskoja ja sisenesid niiskusest läppunud tuppa. Kohmetult ringi vaadates astusid koidest puretud kummuti juurde, pühkisid pisut kulunud kuuekäisega mu viimase sissekande kohalt avatud päevaraamatult ämblikuvõrgu, haarasid sealsamas vedeleva poolnüri pliiatsijupi sõrmede vahele ja kritseldasid järgmised sõnad: „Ma tulin siiski.“
„Liiga hilja!“ oleksin tahtnud karjuda nii, et rusuv vaikus lõhestuks ja ajaga kogunenud tolm vanalt mööblilt üles kerkiks. Kuid nähes su kühmuvajunud kogu kummuti kohal mu märkmeid sirvides aeg-ajalt käega üle silmade vedamas, sosistasin vaevukuuldavalt: „Jah, ma teadsin, et sa ükskord tuled.“
Võpatasid silmnähtavalt, pöörasid järsult ringi, heitsid kiire otsiva pilgu tühjale toale ja päevaraamatut põue toppides kiirustasid välisukse poole. Jõudes õuele, hingasid vist kergendatult. Seisatasid hetkeks, kui tundsid, kuidas soe tuuleõhk õrnalt su habetunud põske puudutas. Ma ei kuulnud sõnu, kuid lugesin neid sinu hääletult liikuvailt huulilt: „Andesta, kui võid. Armastan sind ikka veel.“
Saja-aastase kase kõveratel okstel sädistasid kuldnokad. Oli järjekordne kevad.
20.10.2009
