Oli järjekordne kibekiire hooaeg. Kõik pidid rabelema elu eest ja keegi ei vahtinud kella enne tööpäeva lõppu, et millal ometi kord minema saaks. Päevad venisid teinekord õite pikaks ja koju saadi alles hilisõhtul. Nii oli temagi mitu nädalat jutti pannud, ilma ühegi puhkepäevata. Ajataju hakkas tasapisi kaduma ja kogu see värk oli muutunud üsna kurnavaks.
Sel õhtul heitis ta kergendusohkega voodisse, tundes juba ette rõõmu, et ei pea jälle vara tõusma. Millegipärast käisid lapsed hommikul kordamööda küsimas, et kas täna tööle ei peagi minema? See oli täiesti tavaline ja juba pähe kulunud, et töölemineku kohta küsiti pea igal puhkepäeva hommikul. Vastanud, et seekord ei lähe, keeras ta mõnuga teise külje ning põõnas edasi. Lõuna paiku äratas teda telefonihelin. Unesegane käsi otsis toru, sellest kostus pääliku rahulik hääl:
„Kuidas sul on, kas sa kontorisse ei lähegi?“
„Täna ma ei lähe, eks homme jälle.“
„On sul väga paha olla?“
Viimane lause oli ilmselge viide pohmakale, kuid sellest oli asi kaugel. Ta isegi ei mäletanud, millal viimati napsu võttis. Võtmisega oli üldse nii, et seda esines harva, piiri pidada oskas ning teadis, mida, millal ja kui palju. Milleks siis sellised küsimused laupäeval, ei jõudnud ta endamisi ära imestada. Ja siis järsku…hakkas koitma valgus, tuues endaga äratundmise, et oli reede ja tööpäev!
Ohh seda ehmatust! Kibekiirelt ajas ta riided selga ja juba oligi läinud, eks ikka tööle, kuhu siis veel. Terve nädal oli möödunud päeva võrra tegelikust ajast ees. Nii sai esmaspäevast märkamatult teisipäev ja loomulikult reedest laupäev.
Veel kaua irvitati tööl tema supersassimagamist 
30.09.2007
