Kuidas ta ei sallinud seda poistekampa, kes pea igal vahetunnil pika koridori otsa tavatses koguneda, et sealt siis mööduvaid plikasid jälgida ja nende pihta kohatuid märkusi pilduda, mida saatsid aeg-ajalt lõbusad naeruturtsatused. Need olid valdavalt kümnenda klassi poisid, kes seal nõnda juttu vesta ja oma vahetunde mööda saata armastasid.
Tüdruk oli uus selles koolis ja linnaski, seetõttu olid poiste näodki talle võõrad. Ühte neist tundis ta oma vanemate õdede kaudu ning see üks teadis ka teda. Aga teda ei meenuta ta nüüd, aastakümneid hiljem, vaid hoopis kedagi teist. Pea alati seisis ka too Teine seal poiste keskel. Tema süsimustad juuksed, sütena hõõguvad tumepruunid silmad, säravvalge naeratus ja silmapaistvalt ilus välimus ei saanud kellelegi märkamatuks jääda.
Tundes poisi sädemeid pilduvaid silmi end pealaest jalatallani mõõtmas, oleks tüdruk tahtnud põgeneda või koguni maa alla vajuda. Aga põgeneda polnud kuskile, oli vaid pikk koridor, ühel pool aknarivi ja teisel pool vahetunniks lukustatud klassitoad. Nõnda ta siis oli sunnitud ikka ja jälle poisist mööduma, kord kahvatades, kord punastades.
Tüdruku heledad, õlgadele langevad lainjad juuksed, pisut ehk liiga lühike trakside ja metallrõngastega seelik, selle alt paljastuvad ilusad ja sihvakad jalad ning kõrged platvormkingad olid poisile silma hakanud. Ta jälgis tüdrukut varjamatu huviga. See jälgimine tüdrukule ei meeldinud ja seetõttu ei meeldinud poisski talle.
Tähelepanu, mille osaliseks tüdruk äkitselt oli saanud, oli talle vastukarva. Ta peaaegu juba vihkas toda iludusest naljahammast ja ilmselt kõikide lemmikut, kuni ühel päeval juhtus, et seesama hõõguv silmapaar diskosaalis tüdruku ees peatus ja selle omanik teda tantsule palus.
Tol hetkel ei teadnud tüdruk veel, et neid silmi jääb ta imetlema oma elu järgnevaiks kahekümne kolmeks aastaks ning koos käiakse läbi nii tulest kui veest.
Mis edasi sai, sellest ajalugu vaikib…
