30.05.-01.06.2008. Kus me siis ära käisime?
Teuro oli selle väikese kohakese nimi, mis ei ütle võhikule suurt midagi. Isegi Soome tollitöötaja ei teadnud sellest ööd ega mütsi, kui meid rajalt maha tõmbas. Miks ta seda tegi, ei oska öelda. Võimalik, et mu poja paljaks nuditud pea äratas temas teatud kahtlusi. Päris puistamiseks siiski ei läinud. Küsis ainult, kuhu läheme ja kui palju suitsu kaasas on, avas korraks pagasniku ning kobas oma ilmselt väga tundliku käega meie kimpsud-kompsud kergelt läbi. Karta polnud midagi, sest keelatud kraami me seekord ei vedanud 
Sõitsime kahe autoga, ühes minu pere, teises mu kaks õekest ja õemees. Keegi polnud meist varem Teuros käinud. Mul oli kaasas küll hiiglama suur kaardilahmakas ja poiss oli ettenägelikult ühes võtnud navigatsiooniseadme, mille aku aga keset Helsingit tühjaks sai ning laadimisvõimalus mu autos puudus. See polnud ka teab mis õnnetus, sest telefonijutu põhjal oma käega kiirelt paberile kribatud legend oli niivõrd perfektne, et eksimisvõimalus tundus olevat kaduvväike.
Nii ta läkski. Sõit kulges paar tundi mööda hästihooldatud teid. Minul kõrvalistujana oli võimalus imetleda kauneid teeäärseid vaateid ja imeilusat päikeseloojangut. Nihelesin istmel ja tahtsin pilti teha, aga poiss, kurivaim, ei pidanud kinni, öeldes, et sellist loojangut võid näha pea iga päev. Ega ikka ei näe küll 
Teelt kordagi eksimata ja ühtegi üleliigset meetrit läbimata jõudsime hilisõhtul õnnelikult kohale. Meid ootas ees armas majake keset kevadist rohelust ja linnulaulu, värske metsaõhk ja esimene soe õhtu sealmail. Varasemad õhtud olid olnud ikka jahedad, sooja vaid paar kraadi ja öökülmadki kippusid kimbutama. Ju siis olime meie need, kes sooja kodumaalt kaasa tõid
Noorema õe pere oli täies koosseisus kohal ja väike grilliõhtugi püsti pandud. Mis muud, kui ühinesime seltskonnaga ja juttu jätkus kauemaks. Hommikul enne päikesetõusu tuli mõnel mehel kange tahtmine kalale minna. Jõe nad üles leidsid ja üks ainumas haug tuli otsa ka, seda juba neljandal viskel. Muudest seiklustest ma ei räägi, ütlen vaid niipalju, et järgmisel päeval tuli kasida ja pesta paksult pori täis jalanõusid ning põlvini mudaseid pükse, mis jalga panna muidu poleks sündinud. Aga fooliumis küpsetatud haug maitses hästi ja tühja sellest, et teine na väiksevõitu oli
Järgmisel päeval tegid aktiivsemad sellid jalgsimatka ümbruskonnas, tutvudes kohalike eluolude ja võludega. Julgemad käisid ka ujumas. Mind muidugi viimaste hulka arvata ei maksa, sest külma vette ei aja mind ükski vägi. Ilm seevastu oli tõeliselt suvine ja mõnus. Põsed said rõõsaks ja ninaots punaseks.
Õhtul istusime kenakeses aias, jõime ja sõime ise ning toitsime samal ajal sääski, mida oli minu kui linnainimese jaoks krdi palju. Ei aidanud nende vastu ka peletusvahendid, kuid kogu olemise ilus ei pannud ma seda pisikest ebameeldivust tähelegi. See ju looduse loomulik osa Ja puhta looduse rüpes me olime, ümber õitsevad õunapuud, palju lilli ja ilutaimi, nii tuntud kui tundmatuid – maja keset metsavaikust.
Järgmisel hommikul sättisime kompsud kokku ja kümne paiku algas sõit tagasi kodu poole. Tee kulges viperusteta. Korra Helsingis eksisime ära, kui eessõitev auto silmist kadus. Kaart päästis hädast välja.
Kuna reis oli suhteliselt lühiajaline ja kindla suunitlusega, siis Soomemaad seekord väga palju ei näinud. Silm haaras vaid seda, mis autoaknast paistis. Lõpetuseks sobivad mu oma poja järgmised sõnad: Soome on ikka ilus maa
Aitäh õeraasule võõrustamise ja toreda vastuvõtu eest! Teinekord tuleme jälle 
03.06.2008
