Me tõde on valevalt valus
kui külmunud kaskede toht,
lee kõrval ja natuke jalus.
Jah, tules on temagi koht.
Kas pole see tükati toores –
toas targutab tarkade koor.
Vett visiseb vindunud koorest,
tõe lämmatab leekide loor.
Ning keegi ei kahtle, ei küsi,
ja ega vist missat ei loe.
Vaid silmad täis suitsu ja süsi,
pool tubagi totakalt soe.
22.11.2015
Igal meist on käia tee
ja oma raskus kanda.
Mõni läheb läbi vee
ja mõni jääbki randa.
Mõnel’ uduhommik näib
poolvildakas ja vilu.
Teine tuules püstipäi
kõik kõhedused silub.
Kolmas päiksetõusu eel
on kõrkjapuhmas varjul,
linnulaul kui kaigub veel
ja sügis kuldab varjud.
22.11.2015
Kui vaateväljalt kadus ere päike,
jäi arusaam, et selletagi saab.
Nüüd harjumusest tehtud tühikäike
on meenutamas pooles ilus maal.
Ehk loodab ta, et tulemas on ajad,
mil värvipintslid pihus karglevad
ning sini-puna-roosakirjud rajad
mu pleekind seinal jälle hargnevad.
17.07.2015
Loen kodurannas südasuve jälgi,
aeg uuristamas auke kivisse.
Meel hajevil, siis kaldakünkal jälgin,
kuis luigepaar aab poegi rivisse.
Pea uinuv päev kui veele värvi lisab,
veel taamalt kostab rannaliste jutt.
Seob mõtted sõlme kormoranikisa,
kesk kivipildu üksik rohututt.
On lainte peksta kuivand oksarisu,
kus aasta eest veel lehed laiusid.
Peab minema, õhk õhukeseks kisub.
Mu lemmikpuu nad maha raiusid…
09.09.2014
Veel nüüdki ma mõtlen, mis oleks…
Ent suvi veab endaga kaasa.
Kõik unub ja lahe saab olek
kesk lilledest tikitud aasa,
kus kakral on silmad ja kõrvad
ning küllap ta südagi taob.
Päev ringutab kaskede kõrval,
siis väreldes õhtusse kaob.
Taas tuleb ja läheb ja tuleb…
Tee rohtunud künkale viib.
Aeg vaiki! Las kustuvad tuled.
Üks mälestus puhaku siin.
01.07.2014
Ma vaatasin õhtusse kaua,
kuis pimenes kitsuke tee.
Üks kurbusekuhjake laual –
sest väänasin viimase vee
ning soovisin mõttele jõudu.
Mis sellest, et rauges mu jaks
ja pilvemass lõgistas lõugu.
Ruum ümber sai avaramaks.
Ei tundnudki tilgakest tõrva
ses mageda maiguga mees.
Teelurin vaid silitas kõrva
ja lusikas kolksus mu ees.
30.09.2013
Peost pudenevad unistuste liivad
ning midagi ei ole enam jäänud.
Sa lapid oma sorguvajund tiivad
ja lendad, lendad, seljataga käänud
nii tuttavad, kuid ometigi kauged.
Pilk pilvitub ja kumisevad kõrvad,
kui mälestuste mättailt kajab laule.
Paar sõnasulge liugleb sinu kõrval:
„Veel otsi mind! Ma olen hõõgav tuli
kesk ääretut ja inimtühja tundrat –
just seal, kus äsja karget vihma tuli,
maa helises ja külma polnud tunda.“
15.08.2013
Veel lilledel täna mu aknal
on pakasepaiste ja -lõhn.
Neid vaasi ma tõstma ei hakka.
Las jäätunud talvine õhk
loob mustrite muhedat ilu.
Teel peibutav päikesevilk
mu hommiku sirgemaks silub.
Üks kiirustav kõrvalepilk –
näe, lumel on lootuselumma!
Must raagunud talvine tusk
vaob valgete helveste summa.
Kas kevad on paotanud ust?
30.03.2013
Lumi kui läinud ja linnas
laiutab sulaveesoo,
südamesoojus on hinnas,
tule ja tuppa see too.
Kingiks saad kimbukse rõõmu,
kirgliselt kirju ning hea.
Vildakaid mõtteid ja mõõnu
vihm oma valdusse veab.
Sadagu! Sadu teeb puhtaks
põllud ja põrunud teod.
Talveteed liuelgu luhta!
Kevadel ohjad on peos.
14.02.2013
Õnn, kui õige jalaga
voodist välja laskud,
Särasilmselt salaja
hommik helab vastu.
Päeva veedad tegusalt,
korda läevad koormad.
Õhtu tulles hõlma alt
rahurakmeid hoomad.
Haigutades põhku poed,
unevangi vajud.
Kaminas veel mõned söed,
aknaid ründab raju.
Unistuste muinasmäel
kõrget trooni ihud.
Koitu kombid – kurakäel
kalli pehmed pihud.
13.02.2013
Kythereia ajasammude kaja 